Pühaduse määratlemiseks on palju võimalusi. Üks neist on käsitleda pühadust kui inimese elu ühte eeskuju, õigemini, ülimat eeskuju. Seda on Pühakukskuulutamise Kongregatsioon teinud alates 1969. aastast, selle asutamise aastast – pühakute kandidaatide elu läbi uurides, nende elust evangeeliumi otsides, et iga kristlane näeks neid usaldusväärsete ja, mis kõige tähtsam, Kristust jäljendatavate tunnistajatena. Loomulikult enne 1969. aastat oli pühakuks kuulutamine korraldatud paavsti poolt teisel viisil.
Kellegi Pühaks kuulutamise taga on hoolikas, kollektiivne pühendumus, mis võtab aastaid, mõnikord aastakümneid. Keeruline protsess nõuab mitmesuguste pädevustega inimeste osalemist. See pühendumine ei ole vaid ühe kandidaadi kohta uurimistöö tegemine või biograafia koostamine; protsess on nõudlik ja aeganõudev.
Ka väikeses Eesti toimub üks kanoniseerimine – Jumala sulase Eduard Profittlichi S.J. – märterpiiskopi protsess. Täpsem oleks öelda et toimub, õndsakskuulutamine, sest õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamise protsessi esimne etapp. Kuid mis on õndsakskuulutamine ja kuidas Pühakukskuulutamise Kongregatsioon töötab, selgitab Vatikani uudistele kardinal predekt prefekt Kardinal Marcello Semeraro.
K: Issand pöördub üleskutsega pühadusele „kõigi Kristusele ustavate poole, olenemata auastmest või staatusest“ (Lumen gentium). Ja ometi on Kirik algusest peale tundnud vajadust tunnustada eeskujulikke tunnistajaid ja „ametlikult“ heaks kiita nende ustavust evangeeliumi sõnumile. Millist rolli mängib selles protsessis Pühakukskuulutamise Kongregatsioon?
Nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletas, on pühadus kindlasti universaalne kutsumus iga inimese jaoks. Kristlasest üksikisiku pühaduse ametliku tunnustamise osas räägime pikast traditsioonist. Tegelikult juba varakult, kui levisid uudised mõnest märtrist või kellestki, kes oli eeskujulikult elanud evangeeliumi järgi, pakuti neid välja kõigi elu eeskujuks ja usklike vajaduste eest eestkostjateks Jumala ees. Kellegi pühakuks kuulutamist reguleerivad erinevad kanoonilised protseduurid ja reeglid. Kuid põhirõhk on sellel: Kirik on alati uskunud, et selle liikmed saavad pühaduse saavutada ning et nad peavad olema tuntud ja avalikuks austamiseks välja pakutud.
Pühakukskuulutamise Kongregatsioon järgib Jumala sulaste õndsaks- ja pühakukskuulutamise korda, abistades piiskoppe uurimisprotsessis seoses ustava katoliiklase – keda tema elu ajal, suremise ajal ja pärast surma peeti kas märtrisurma või oma elu ohverdamise tõttu pühaks – märtrisurma või elu ohverdamise ja imedega. Neid ustavaid katoliiklasi, kelle õndsaks- ja pühakskuulutamine on algatatud, nimetatakse Jumala sulasteks. Igal juhul on alati vaja ehtsat, laialt levinud ja püsivat „pühaduse mainet“ või et kristlik kogukond arvab ühtselt, et nad elasid ausat elu, et nad rakendasid kristlikku voorust ja et nende elu oli olnud olnud viljakas.
K: Teie tegevus nõuab tõesti „meeskonnatööd“, sealhulgas postulaatorite, tunnistajate, konsultantide, teoloogide, akadeemikute, arstide, kardinalide, piiskoppide osalemist. Kui palju inimesi on kaasatud ja kuidas on eri etappide töö üles ehitatud?
1983. aastal kasutusele võetud Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni reguleerivad uued normid lühendasid õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessiks kuluvat aega suuresti. Piisab, kui mõelda näiteks sellele, et varem oli vaja oodata 50 aastat pärast Jumala sulase surma, enne kui hakati uurima tema elu, voorusi või märtrisurma. Täna see nii ei ole. Protsessi pikkus sõltub aga paljudest teguritest: mõned on iseenesest olemuslikud (isiku või ajaloolise perioodi, milles ta elas, keerukus); teised on välised (iga protsessi kallal töötavate isikute tahe, ettevalmistus või kättesaadavus: postulaatorid, välised kaastöötajad, tunnistajad jne).
Igal juhtumil on oma arvud: piiskopkonna faasides ütlusi andvaid tunnistajaid võib olla üsna mitu tosinat. Kaasatud on ka hea hulk teisi inimesi ja spetsialiste. Mis puutub aega, siis igas õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessis on oma etapid: uurimine, tunnistuste võtmine, Positio-de koostamine, teoloogiliste konsultantide ja sõltuvalt põhjusest ajalooliste konsultantide läbiviidud uuring. Siis on vaja aega meditsiiniekspertidega konsulteerimiseks, kui on võimalik uurida paranemise imet. Kui see kõik on lõpule viidud ja iga etapp on olnud positiivne, esitatakse see Kongregatsiooni liikmete, st kardinalide ja piiskoppide korralisele istungile. Kui kogu protsess on lõpule viidud, kuulub viimane sõna Paavstile. Kongregatsiooni prefekt esitab erinevad juhtumid talle heakskiitmiseks.
Juhtumeid on tõesti palju (praegu on käimasolevaid asju Roomas ligi 1500, piiskopkonna tasandil rohkem kui 600). Asjaolu, et mitte kõik neist pole edukad, näitab protsessi tõsidust. See ei tähenda siiski, et need, keda ei pakuta ustavatele austamiseks, ei olnud oma elutunnistuse tõttu eeskujulikud inimesed.