Meie silmale avaneb täna haarav vaatepilt. Ristirahva Isa, rauk, kes seisab haua veerel, vaatab ennustaja pilgul meie sajandisse ja tõstab lakkamatult oma hoiatavat häält, prohveti häält.
Ta näeb silmadega, mis on juba valgustatud teise maailma säraga, ta suunab oma pilgud meieaja pimedusse. Ta näeb selle hävitamise õudusi, mis enamlus on katnud mitte üksi kirikute pühamuis, vaid ka inimhinge pühamuis, veel rohkem inimhinge pühamuis.
„Põleva murega” jälgib ta aga ka kristlikule kultuurile ikka ähvardavamaks muutuvat hädaohtu Kesk-Euroopale. Põleva murega näeb ta neid vaimseid liikumisi, mis siin osalt teadlikult, osalt ebateadlikult tahavad asetada uut ebakristlikku maailma ristiusu asemele. Selgelt vihjab ta antikristlikele püüdeile, mis rahvuslike pürgimiste näol ikka selgemini tulevad päevavalgele. Hoiatavalt tõstab ta oma hääle nende püüete vastu, mis, kui nad saavutaksid võidu, mitte ainult ei tähendaks kristliku ajastu lõppu Euroopas, vaid ka kristlike rahvaste otsa Euroopas.
Kas ristiusu Isal on õigus oma murega? Kui asi on nii, kus on siis need kristlased, kes võtavad osa sellest põlevast murest?
Muidugi kasvab nende arv, kes aegamööda ja ikka rohkem hakkavad aru saama. Nad hakkavad nägema, et kiriku hoone on hädaohus langeda tuleroaks! Muidugi, teadlikud inimesed on juba ammu märganud neid väikseid leegikesi, mis siin ja seal palgistikus lõkendasid. Ja mõned tundsidki juba kõrbemishaisu, mis kristliku maailma hoones kuulutas tulikahju. Jah, kasvab nende arv, kes hakkavad märkama ähvardavat hädaohtu.
Kuid veel on liig vähe mehi, kes näivad osa võtvat rauk-paavsti põlevast murest. Tahame möönda, et on olemas leegion kirikumehi, kelle juures võib märgata teatud järelemõtlemist, teatud muret siin ja seal, kuid see pole veel põlev mure. — Ja kahjuks võib seal kõrval veel olla palju ristiusulisi, palju katoliiklasi, keda mõni maine mure, mure aktsiate seisu pärast, või isegi mure hea eine pärast huvitab rohkem, kui raukpaavsti põlev mure Roomas.
Ja ometi peaks see põlev mure tõesti täitma kõiki kristlasi, eelkõige aga kirikumehi. Sest siin ei võidelda tõesti kõrvaliste küsimuste pärast. „Siin on küsimus kas olemine või mitteolemine.”
Ja selles otsustavas võitluses, mida peab kristlik maailm oma olemasolu eest, oma eksisteerimise eest Euroopas, võivad tuua otsustava pöörde ainult mehed põlevate südametega?
Sest seda ei saa salata: ka mehed, kes tänapäeval võitlevad Kristuse ja tema riigi vastu, on mehed põlevate südametega. Ka nende südameis põleb tuli, neelav tuli! Sest see pole sugugi nii, nagu oleksid need mehed sõna harilikus mõttes uskmatud. Rinded pole mitte enam jagatud nii, nagu see oli valgustusajajärgul: siin usk, siin uskmatus. Pigemini tuleb ütelda, et siin võitleb usk usu vastu. Siin usk Kristusesse, Jumala armusse, taevaste riigisse, igavikku. Seal usk enese „mina’sse”, oma jõusse, maisesse riigisse, igavesse rahvusesse või proletariaadi igavesse riiki. Nii ,,Kristuse usklikud” nende „uususklike” vastas.
Ja neile uususklikele ei saa vastu vaielda loogiliste deduktsioonidega. Nad ei lase oma õpetusi ka ümber lükata vihjega suurele ristiusulisele minevikule. Möödunud suurepärasus ei saa meile enam olla veenav.” (Jaspers). Need inimesed, kes on täidetud võimsast elutundest, kelles põleb peagu fanaatiline andumus nende ideele, on niisugused, et neile üldse ei saa vastu väita, neid võib ainult võita. Ainult usklikud ristiusulised võidavad need uususklikud. Kuid ainult niisugused usklikud kristlased suudavad seda, kes tõsiselt võtavad Jumalainimese, igavese tõe igat sõna, kes seda võtavad nii tõsiselt, et see saab vormi ja kuju nende elus. Ainult niisugused usklikud, kes kaitsevad oma usku terve oma olemise kogumääralise kaalulepanekuga, kes tagasi ei põrka ka isikliku hukkumise eest. Niisiis usklikud „p õ 1 e v a südamega” ja põleva hingega Kristusele, tõele. Alles siis jäävad „elu usklikud” kuulatama, alles siis suudetakse neid võita, kui nad puutuvad kokku niisuguste „põlevate” kristlastega, peiritud ja elatud ristiusu inimestega.
Ja kas pole mitte sellepärast paljud inimesed ristiusus pettunud, et neile pole ette juhtunud säärast elatud ristiusku, kuna pahatihti ka kiriku juhtivad inimesed polnud nood „mehed põlevate südametega”,keda inimesed kirikust otsisid. R.M. Rilke langetab ühes oma eleegias karmi otsuse kirikule: „Nagu kirik väliselt seisab turu ääres, nii kuulub ta ka oma tähenduse poolest „lohutusturule”, kus inimesed elavad odavast lohutusest, ebatõeliselt ärritusest, meelelahutusest ja askeldusest. Ta on saanud alaväärtuslikuks nagu valmilt ostetud kaup, omandatud ilma tõelise panuseta (vanasti oli olemas templeid ,,südameraiskamisest”). Ta on pühapäevase korra ja puhtusega, kasin ja kinni — ja valmistab pettumuse nagu postkontor pühapäeval.”
Neid inimesi, kes nii ristiusus on pettunud, ei saa kindlasti aidata igaveste tõdede objektiivse esitamisega. Neid võib võita andumusliku veende läbi. „Kes tänapäev veel usub, et ta tänapäeva inimesile võib tulla appi teravmõttelise arutelu vahenditega, see ei ela mitte ainult eluvõõras, vaid ühtlasi kahetsusväärses illusioonis.”
Paul Fechter on kirjutanud raamatu („Die Stunde des Christentums”’ Berlin 1937), milles ta ütleb, et ristiusul olevat tänapäev kohustus üle minna rünnakule, Meie empiirilist ajastut aga peab empiiria vahenditega ründama (Lhk.172).
Seda rünnakut, mille ristiusk peab tegema meie tänapäeva ajastule, võib aga edasi kanda ainult inimeste poolt täielise tingimatu andumusega Jumala tööle.
Juba Kierkegaard oli kirjutanud sellest, et paljud jutlustajad on ristiusu teinud kilplaste usuks, kus inimesi rahuldati odava lohutusega. „Kilplus aga muudab mõõdupuu ideedest loobumisega.” Neist jutlusist ütleb Bernano oma raamatus („Maakoguduse vaimuliku päevaraamat”): Jumala Sõna! See on hõõguv raud. Ja sääl tahad sina, kes sa õpetad, teda puudutada tangidega, hirmust, et sa ennast ära põletad ja sa ei haara terveil käsil selle järele… Preester, kes tõe kantslist maha tuleb, suu veel täis kaagutamist, vähe ägestunud, kuid rahul, see pole jutlustanud.”
Praegune aeg vajab teisi jutlustajaid, mehi, kelle rinnus põleb lõkendav tuli, mis täidab Kristuse asemikku. Ja Jumal tänatud, see loitev tuli Kristuse maapäälse riigi hoidja südames, tuli Kristuse tulest, läheb täna läbi maailma. Saksamaa piiskopid tõstavad oma häält ikka julgemalt ja otsustavamalt. Ka Austria episkopaat, täidetud samuti „põleva murega”, on tõstnud oma hääle. Ameerika piiskopid on kõnelenud. Katoliiklik maailm hakkab aru saama.
Rõõmustava julguse ja „põleva murega” saksa rahva saatuse pärast on korduvalt kõnelenud ka konfessionaalkiriku mehed Saksamaal. Ja ka nende sõna on leidnud vastukaja.
Ja see on rõõmustav kui palju tulist indu Jumala riigi jaoks veel kõigest hoolimata elab noorsoos. Paljud neist nooruslikest võitlejaist muutsid Jeesuse Kristuse maapäälse riigi hoidja „põleva mure“ noorusliku vaimustuse tuleks. Päev päevalt kasvab nende arv, kes on aru saanud hetke tõsidusest. Nad ei kaeba, nad ei hädalda, nad pole meeleheitel. Nad palvetavad, nad astuvad välja õiguse eest, nad võitlevad jaunilt ja rüütellikult, nagu see sobib Jumala asjale. Nad näitavad, et neil ristiusuga on tõsi taga.
See ei ole sugugi rohkem kehtiv saksa katoliku noorsoo kohta kui ka just prantsuse noorsoo kohta. Just sellel oli hiilgav eeskuju Leon Bloy näol. Temast kirjutab keegi biograaf, elulookirjutaja: „Tema olemuseks on armastus, absoluutne armastus Jumala vastu ning ta on temale andunud ilma igasuguse tagamõtteta. Kõigi nende ähvarduste ja vihavaenutsemiste keskel, mida põhjustab tema absoluutne ristiusk, jääb ta Jeesusele vankumatult kindlaks… Ta on kristlane selle sõna tõesti ülevas mõttes, üks, kes Kristust armastab, kes end ohverdab meistri eest ja keda ei saa vankuma panna ähvardused ega valud. Jah, isegi mitte piinasurm… Ei hirm ega vildakad kaalutlemised ei saaks teda panna kartma tunnistuse andmisel”.
Leon Bloy on juba aastakümnete eest ära tunnud, et julmalt karmile ajastule, mille iseloomustuseks on armastuse puudus ja südametus,midagi ei tule nii valjusti jutlustada, eelkõige aga midagi ei tule nii innukalt ette elada kui just armastust, et ta ei hukkuks armastuselagedusest nagu tollal vana antiikne maailm. Võita võib teda ainult suurima armastusega, tunnistleva armastusega, kui see peab olema, märterliku armastusega.
Loodame, et Jumal meile kingib selliseid põlevate südametega mehi, kes on valmis andma tunnistust maailma ees, armastuse tunnistust, surmani armastuse tunnistust.
