Peapiiskop Eduard Profittlichit meenutades
Tomasz Materna, Peeter-Pauli katedraali kogudusepreester
22. oktoober 2023
Lugedes raamatu „Usku ja rahu” tekste, võime näha piiskop Eduard Profittlichi sügavat vaimsust. Võib julgelt öelda, et piiskop Profittlich võib olla meile kõigile vaimulikuks eeskujuks. Tema tekstid on tänapäevalgi aktuaalsed. Kuigi need on kirjutatud üle poole sajandi tagasi, võime neid tänapäevalgi taasavastada.
Minu jaoks on piiskop Profittlich aga eeskätt preestri eeskuju.
Seepärast keskendun ma selles loengus peapiiskop Profittlichile kui vaimulikule,
kes on suur eeskuju preestritele.
1. Preestri kutsumuse suurus
Peapiiskop Profittlichi teadvuses kujunes veendumus, et ei ole ilusamat
kutsumust kui preestri kutsumus. Selles saavutab inimene isikliku pühitsuse. Ta
nägi preestri kutsumuse suurust Kristusega ühinemise müsteeriumis. Selle
tunnetuse aluseks oli sakramentaalse preesterluse olemus ja missioon, mis
realiseerub Kristuses. Seega oli Profittlich pühendunud sellele, et elada
preestrina Kristuse kui karjase ja teenija eeskujul. See väljendas tema
veendumust, et preesterlus on suurim arm kirikus ja kiriku suhtes. Ta nägi selle
suurust preestri identiteedis. Ta oli veendunud, et preestriks pühitsemise
sakrament juurdub Kristuses. See väljendus tema enda hoiakus. Ta tahtis olla
see, kelleks ta sai 27. augustil 1922, kui ta pühitseti preestriks. Ta püüdis saada
preestriks Kristuse eeskujul, oma mõtete, teenimise ja armastusega. Ta soovis
anda oma elu Kristusele: „Oleksin soovinud igaühele jutustada, kui hea on
Jumal meie vastu, kui me ennast täiesti Tema omaks anname; kui õnnelikuks
võime saada, kui oleme valmis kõik – vabaduse ja elu – Kristusele andma“.
Peale selle oli ta veendunud, et Jumal arvab kutsutud oma lähimate sõprade
hulka. Selles seisnes siis ka tema innukas hoolitsus oma vaimse elu kvaliteedi
kujundamise eest. Niimoodi mõistetuna ilmnes preesterluse suurus elu
pühaduses, mida ta võrdles Jeesuse eluviisi jäljendamisega. See ärgitas teda
tegelema enda vaimsuse kujundamisega. Tema preestriidentiteet määras talle
tõepoolest enda vaimse kujunemise suuna ja eesmärgi. Seetõttu tõusis
esiplaanile vastutustunne saadud ande eest, mis oli märgatav kõigis tema
preestrielu ja teenistuse mõõtmetes.
Ta tundis, et vastutab selle eest, selle kvaliteedi eest. See suhtumine kandis vilja pühendumuses oma tööle: „Aga
sellest, mis ma olen tohtinud hingede heaks teha, on paljugi jäänud.
Ja just mõned viimastel aastatel minu poolt Kirikusse vastu võetud konvertiidid
näitavad otse liigutavat armastust ja tänumeelt. Nii ei või ma kõige peale
vaatamata küllalt Jumalat tänada kõige selle eest, mis Tema on mind siin
lasknud teha“. Sarnase mõtteviisi leiame ka püha paavst Johannes Paulus II
puhul. Ta õpetas, et „preestriks olemine on kahtlemata suur ja suurepärane
väärikus: kuid see on ka suur vastutus“. See teadlikkus peaks tekitama
vastutustunnet omaenda vaimsuse kvaliteedi eest, et see küpseks nii, et see
vastaks Püha apostel Pauluse sõnadele: Mina, kes olen vang Kristuse pärast,
kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud. (Ef 4:1).
Piiskop Profittlich teadis, et tema võim on Püha Armulaud. Kindlasti ta
palvetas palju Pühima Sakramendi eest. Ta kirjutas: „Kui meie võiksime, nagu
peaksime ja tahaksime – siis peaks olema iga päev selline Issanda Ihu Päev. Sest
ilma Pühima Sakramendita ei ole meie püha Kirik mõeldav, ka mitte ainust
päeva. Ilma selle Sakramendita oleks Kirik ohvrita, oleks tabernaakel hingeta,
jumalakojad võiksid sulgeda oma uksed; preestrid poleks enam preestrid“.
2. Hoolitsus usklike elu evangeelse vormimise eest
Peapiiskop Eduard Profittlichi vaimne küpsus kandis vilja tema
hoolitsuses nende usklike vaimsuse kvaliteedi eest, keda ta teenis. Ta kandis
hoolt nende pühaliku kutsumuse teostamise eest. Ta kirjutas: „Nõnda siis, kui
üksik inimene täidab Jumala käske, käib tema käsi hästi. Kui kõik
perekonnaliikmed täidavad Jumala käske, siis käib selle perekonna käsi hästi. Ja
samuti on lugu rahvaga, riigiga”. Innuka ja hooliva karjasena uskus ta, et seda
on võimalik iga kristlase elus täide viia. Selle kutsumuse teostamine toimub
kindla vaimse kasvatuse raames. Selline pastoraalse teenistuse nägemus
iseloomustas peapiiskop Profittlichit. Tema tööd iseloomustas suur innukus ja
pühendumus. Ta soovis, et Eesti saaks uuesti kristlikuks riigiks. Ta kirjutas:
„Sellepärast peavad küll kõik rahvad, kui nad tahavad edasi elada, pöörduma
tagasi kristliku eluviisi ja kristlikkude põhimõtete juurde. Ja see käib ka Eesti
rahva kohta. Kui Eesti rahvas tahab püsima jääda, siis ta peab uuesti saama
täiesti kristlikuks. Ja seda mitte ainult lihtrahva kihid, vaid kogu rahvas“
Ta rõhutas usu rolli inimese elus. Seejärel keskendus ta usu ja kristliku eluviisi
kujundamisele. Seda väljendas ta sõnadega: „Jumala sõna, nagu see sisaldub
Pühakirjas ja pühas suusõnas, peab piiskop kuulama Jumala Sõnana ja seda
usklikele kuulutama, vastavalt aja nõuetele. See on tema tõsiseks kohustuseks ja
vastutuseks. Ta peab ju püha Pauluse sõnade järele kirjas Heebrea rahvale
valvama usklike hingede järele – „Manitsen teid väärikalt käima kutsumise
järele, millega teie olete kutsutud.” (Ef 4, 1) Neid manitsusi tahan jätkata
loosungi külge, mille ma olen valinud oma piiskopliku tegevuse motoks: „Fides
et pax” – „Usk ja rahu”.
Piiskopina kuulutas ta abielu erilist rolli ühiskonnas: „Truudus, mis on
omane igale abielule, peab kristlikus abielus muutuma kindlaks ja vankumatuks,
abielu seotuse pärast Kristuse ja kirikuga. Kristuse suur ustavus kiriku suhtes
olgu kristlikus abielus truuduse eeskujuks ja ustavuse põhjuseks!”.
3. Üleloomuliku usu kujunemine
Vaimse elu alus on üleloomulik usk, mille Jumal annab ristimise
sakramendis. Jumala kingitusena on see olemas kutsumuse äratundmise aluseks,
sest see annab võime tunda ja vastu võtta Jumala tahet. „Meie püha katoliku usk
– õpetas peapiiskop Profittlich – annab esiteks meie elule suure kindluse. Kuna
tänapäeval kõikjal ümberringi valitseb usulisis küsimusis nii palju ebaselgust ja
segadust, on meile kõigile usu ja elu küsimusis kingitud suur selgus ja kindlus.
Selle kindluse aluseks on Jeesus Kristus ise, igavene tõde, kes „selleks on
sündinud ja selleks maailma tulnud, et tõtt tunnistada”. (Jh 18, 37)”. Seetõttu
pööras ta tähelepanu selle vormimisele, sest nii teostub inimese kohtumine
Jumalaga. Ta kirjeldas seda piltlikult: „Jumal on päike meie vaimu taeva
laotusel. Ja meil on vaimlised silmad, milledega võime näha ja tunda Jumalat. Ja
seepärast uskusid kõigi aegade inimesed Jumalasse, et nad nägid teda oma
vaimusilmadega“. Seetõttu sõltub kristliku kutsumuse täitumine selle usu
küpsusest. Mida enam võtab see evangeeliumi kuju, seda enam tekitab see soovi
vaimulikuks ühenduseks ja isiklikuks läheduseks Temaga. Selline nägemus oli
piiskop Profittlichi vaimuliku elu vili, mille aluseks oli kahtlemata usk. Nii
sündis sellest hoiakust innukas hoolitsus selle kujunemise eest ristitute elus. Usk
kujundas seega tema isiksust. Tema õpetussõnad olid tegelikult evangeeliumi
sõnad, mida ta kuulutas suure pühendumuse ja veendumusega.
Kuna üleloomulik usk sünnib Jumala sõna kuulamisest, kuulutas piiskop Profittlich seda innukalt ja pühendunult.
Pole imet, et nii palju tema jutlusi ja artikleid on
säilinud. Tema jutlused ja artiklid annavad tunnistust sellest, et Jumala sõna oli
tema jaoks oluline vahend oma karja vaimse elu kujundamiseks. Seeläbi taotles
ta vaimulikku kujunemist evangeeliumi kuulutades ja seda nii selgitades, et see
leidis kuulajates usu vastuse. Ta kirjutas: „Tõesti, tõeliselt usklik inimene näeb
maailma hoopis teises valguses. Tema usk teeb ta selgeltnägijaks ja selgelt
kuuljaks, et ta vőib näha ja kuulda asju, milliseid teine inimene ei näe”. Ta
teostas seda mitte ainult oma teenimistes, vaid igas olukorras. Ta kasutas seda
kristliku usu süvendamiseks. Ta suunas selle Jumala enda isikule. Kuigi ta oli
nõudlik, meeldis ta inimestele ja tõmbas neid Kristuse juurde. Tal oli
vaieldamatu moraalne autoriteet ja tema sõnaga arvestati. Teda peeti innukaks ja
eeskujulikuks preestriks ja piiskopiks. Oma usutava preestri hoiakuga oli ta
eeskujuks teistele. Seega iseloomustas peapiiskop Profittlichi pastoraalset tööd
autentne vaimulik vormimine, mis väljendub usklike hoiakutes. Tema jaoks oli
usk seotud ka optimismiga: „Usk, ja teadmine Jumala tegutsemisest maailmas
annab usklikule inimesele selle turvalisuse, et hääle (heale) inimesele kõik asjad
tulevad kasuks, selle püha optimismi, et Jumala ettevõte, ja sellega ühtlasi ka
tema ette võte, võidab. See on võit, mis vallutab maailma, teie usk“.
Oma piiskoplikus missioonis viis ta ellu oma moto „Usku ja rahu”. Sõna
rahu esineb tema tekstides korduvalt. „Jumal on ju rahu kodu. Muutumatu,
Igavene on ju ise kõige sügavaimas rahus. Ta on ka kõige rahu allikaks. Rahu
kiirgab temast juba loomingus. Temas leiame rahu puhangut. Ääretu meri oma
vaikuses, mägede harjad oma üksilduses, mets ja aasad hommikhämaruses
heiastavad nii mõndagi sellest Igavese rahust“.
Kokkuvõtteks võib öelda, et peapiiskop Profittlich oli ja on vaimne
eeskuju preestritele, aga ka kõigile usklikele. Ta pühendas oma elu Kristusele ja
Kirikule ja seda väljendas tema valmisolek surra märtrina. Olgu selle loengu
lõpetuseks selle raamatu kaks viimast lauset ja ühtlasi viimased sõnad, mida ta
kirjutas: „Aga tuleb mis tuleb, me oleme Jumala käes ja Ta keerab selle kõik
heaks. Ja see kõik muutub meile õnnistuseks, kui me jõuame Jumala
kuningriiki“
