Neid sõnu, mis Jumal omal ajal kord Moosesele ütles, võime me käesoleval tunnil ütelda ka selle paiga kohta, mille peal me praegu siin seisame. See paik siin on tõesti püha maa. Püha maa, pühitsetud nende meeste ohvrimeelele läbi, kes viisid ohvriks oma varanduse, et Jumalale ehitada siin selles paigas hoone; pühitsetud ka nende meeste läbi, kes 29 aastast ühtejärge selle ürituse täideviimise kallal tööd tegid ja raskes ehitustöös asetasid kivi kivi peale, kuni see klooster ja kirik said viimaks valmis.
Ja kui siis see töö oli viidud lõpule, kui selle kiriku laialdased ruumid ootasid juba Issanda tulekut, siis pühitseti see kirik tolleaegse Tallinna piiskopi poolt katoliku kiriku riituse järgi pidulikul viisil sisse. Selle läbi sai siis see kirik tõesti pühaks paigaks, Jumala pühamuks. Ja täna on just 500 aastat möödunud sellest päevast, mil esimest korda täpselt selsamal kohal, kus praegu meie altar on üles seatud, pidulikul viisil pühitseti Uue Lepingu ohvrit, mil Jumal ise pühimas Altari Sakramendis asus siia selle hoone pühitsetud ruumidesse ja võttis siin aset. Ja rohkem kui 140 aastat pühitses siis Jeesus Kristus seda kirikut oma salapärase sakramentliku juuresoleku läbi. Tõepoolest, püha maa oli siin see paik.
Kuid veelgi rohkem. See paik siin, kus me praegu seisame, on pühitsetud ka nende inimeste palvete ja tööde läbi, kes selle päevalgi veel edasi ja on tegev tuhandeis paigus kogu maailamas. Ja see ordu, kes siin omal ajal ehitas selle kloostri ja kes näis siis hiljem olevat otsekui surmale mõistetud, on nüüd jälle ärganud uuele elule ning hakkab nüüdsel ajal Rootsis, kust ta oli siia tulnud, jälle tegema oma endist suurt tööd uue jõuga. Kloostrid kui palvetamise ja töötamise paigad ei ole ju tänapäeval sugugi mitte oma aega läbi elanud. Võib koguni ütelda, et harva on nad endistel aegadel õitsenud nõnda kui praegu. Sajad tuhanded mehi ja naisi teevad nendes kõikjal üle laialdase maailma suurt tööd Jumala riigi kasuks. Kloostreis elab endiselt sama vaim, mis kord täitis siin ka seda kloostrit. Nendes on seega tegev Jumala vaim, nagu endistelgi aegadel, ja see loob kogu maailmas samasuguseid suuri teoseid nagu see siin kord on olnud, ja veel suuremaidki. Sellepärast on ka tänapäeval ikka veel tõsi, et “Issanda vaim täidab maad”, et see vaim tänapäevalgi veel teeb inimeste südameis imetaolist armutööd, et see tänaäevalgi veel loob inimeste kaudu imetaolisi kunstiteoseid, tõelisi Jumala pühakodasid, milledes Jumala kiitus iialgi ei vaibu ega vaiki.
Me tahame rõõmustella selle üle, et see Jumala vaim tänapäevalgi veel elab ja avaldab oma tegevust maailmas, et see tänapäevalgi veel loob suuri imeteoseid, et see tänapäevalgi veel laseb varemeist ja rusudest tärgata ja õitsele lüüa uut suurepärast, imetaolist elu. Rõõmutsegem selle jumaliku vaimu toimimise üle maailmas, sest niikaua kui see jumalik vaim on maailmas veel tegev, ei hävi see maailm mitte, sest Jumala vaim uuendab maailma ikka ja jälle. Jumala vaim uuendab oma jõuga seesmiselt ikka jälle inimesi ja rahvaid, kes selle vaimule annavad aset oma südames.
Nõnda saagu siis tänane pidulik päev meile päevaks, kus me tunnistame oma usku sellesse pühasse ja jumalikku vaimu – Jumala vaimu kõikide meie sees, Jumala vaimu meie rahva hinges, Jumala vaimu kogu maailmas. Me kõik tahame aidata kaasa, et sellele jumalikule vaimule meie sees ja teiste inimeste sees üha rohkem antakse aset. – Ja kui me selleks rakendame tööle kõik oma jõud, kui me püüame nõnda elada ja tegutseda nagu meid käseb Jumala vaim, kes kord siin on olnud oma kodu, siis me võime kanda oma südames lootust, et see jumalik vaim ka meie sees ja siin meie kodumaal ei kao ega rauge.
Selles mõttes saagu meile mälestus minevikust rõõmsaks lootuseks tulevikule.
Aamen.
(Avaldatud raamatus “Pirita klooster ja selle 500-aastase pühitsemispäeva juubel 15. ja 16. augustil 1936. Pirita Kaunistamise Seltsi väljaanne nr. 15. Pirita, 1940).
