(13. Pühapäevaks p. Nelipühi.)
„Kas pole mitte kümme puhtaks saanud? Kus on siis need teised nüüd?“ Lk. 17, 17.
Lein ja valu kõlab neist Issanda sõnust. Ja nad olid nii väga põhjustatud. Just need mehed, keda Issand pidalitõvest parandanud, olid palju enam tänule kohustatud kui teised, sest nende haigus oli kõigist teisist haigusist halvem.
Pidalitõbi oli õudseim ja hirmsaim kõigist haigustest. Üks liige teise järele haarati selle haiguse poolt, moonutati inetuks ja kurnatuks. Terved liikmed mädanesid ära. Nii väga moonutas see haigus inimese ihu, et inimesest vare, rändav laip sai. Aga pääle hirmsate valude pidid pidalitõvega koormatud ka veel häbi kandma. Sest juutide juures peeti pidalitõbe nuhtluseks, ja nuhtluseks võimalikkude salajaste pattude eest. Pidalitõbiseid peeti seepärast Jumalalt märgituiks, Jumalalt nuhelduiks. Seepärast nad ka tõugati roojastena välja inimeste seast. Omast perekonnast, abikaasast ja lapsest, vanematest, õdedest ja vendadest lahutatud elasid nad kaugel inimelamutest, koobastes ja urgastes. Puudus iga ravitsus ja arstlik abi. Ja tihti puudusid ka elutarbed, nii et nad mitte harva näljast ja viletsusest hukkusid.
Kui suur oli sellepärast Issanda halastus, kui ta neile kümnele pidalitõbisele oma päästva käe pakkus, kuna ta neile ütles: „Minge ja näidake end preestreile!” Ja kui suur pidi olema nende meeste rõõm, kui nad teel preestrite poole end äkki tervetena tundsid! Kui haavad sulgusid, valud vaibusid ja uus elu voolas läbi liikmete. Suur oli nende rõõm, ülisuur! Ja omas ülisuures rõõmus unustasid nad täiesti oma häätegija. Nad ruttavad täis igatsust ja rõõmu omaksete juurde ja pühitsevad jällenägemise ja unustuse pidu. Ainult üks tuli tagasi Õnnistegija juurde ja tänas teda, oma häätegijat.
Võib mõista parandatute rõõmu. Võib ka seda aru saada, kuidas neid rõõm ja igatsus ajas omaksete poole. Kuid ometi ei või nende tänamatusest vaikida. Muidugi ka Õnnistegija pole neid neednud. Aga igavesti häbiks kõlab neile tänamatuile Issanda sõna täis leina ja valu: „Kas ei ole kümme puhtaks saanud? Kus on siis need teised nüüd? Nii ei leidnud ühtki, kes tagasi tuleks ja Jumalale au annaks, kui see võõramaa mees!“
Paraku võiksid Õnnistegija sõnad ka mõne kristlase kohta käia. Kahjuks ei ole ju tänamatus mitte ainult maailma tasu. Ka paljud Jumala lapsed maksavad selle rahaga. Tänamatus ja unustus on otse liha seaduseks saanud, mis ka kristlaste liikmetes sügaval pesitseb. Tuntakse küll palumist ja nõudmist Jumalalt, aga vähesed tunnevad tänu ja rahulolemist. Inimkond on saanud ebarõõmsaks, rahulolematuks rahvapõlveks.
Aga millest see rahulolematus? On eluolud tõesti saanud nii ärakannatamatuks? Muidugi on aegu olnud, mil nad paremad olid. Kuid kas ei ole veel enam olnud aegu, mil nad veel halvemad olid? On meie esivanemail nii hää olnud kui meil? Kui palju mugavusi ja elumõnususi on täna rahvale pakutud, mida meie esivanemad uneski ei näinud. Meie elame puhtamalt ja mõnusamalt, sööme paremini, reisime rutemini, omame teaatri-, kino-, raadio- ja haridusvõimalusi, lõbustusvõimalusi, millele endised põlved mõeldagi ei võinud. Ja siiski oleme rahulolematud. Miks? Sest et tänane inimene enam nii Jumalaga seotud ei ole. Ka endise aja inimene töötas, riietus, seadis korda oma elamu, nii hästi kui suutis, sõi, jõi ja lõbutses. Aga kõik need asjad ei olnud talle mitte elu kõrgemaiks hüveiks. Tema kõrgemad hüved olid teisel pinnal, sääl, kus oli kõne Jumalast ja hingest, taeva rõõmust ja ülevusest.
Keskaja inimene oli veel suundunud igavikku ja igaviku valgusel kaotasid väärtuse
ja tähtsuse selle ilma asjad. Küll võttis ta vastu tänulikult hääd Jumalalt, aga ka maine kannatus ei eemaldanud teda Jumalast; ka selles nägi ta Jumala saatmist. Nii uskus ta rõõmus ja kannatuses Jumala armurikka ettenägemise valitsusse.
Moodne inimene on osalt kaotanud Jumalasse koonduva, theotsentrilise elumõiste, suuna Jumalale ja igavikule, on kaotanud usu Jumalasse ja tema ettenägemisse. Enne mõisteti ka õnnetust, paluti Jumalalt kaitset välgu ja maru, nälja-, vee-, tulehäda ja katku eest. Moodne inimene ei tunne Jumalat, ta tahab ise märkida jumalikku ettenägemist. Ta leidis kindlustuse iga õnnetuse vastu, kindlustuse rahe vastu ja tule vastu, haiguse ja hädaohu vastu. Ja kui siis õnnetus ometi tuli, oli ka hinge rahu ja õnn otsas.
Varem oli inimese pilk Jumalale, nüüd on ta maisele suunatud. Loomulikult kerkivad tema silmas nüüd maiste varade väärtused. Nende omandamine on elueesmärgiks. Algas kibe võitlus selle maa varanduste pärast. Oldi varem nähtud maise varanduse ebatasases jaotuses Jumala tahet, või vähemalt tema luba, siis nähti selles nüüd karjuvat ülekohut. Algas klassivõitlus varandusliste ja varandusetute vahel… vihane, kibe võitlus! Igaüks tahtis osa saada maiseist varadest. Ja siis jäi maa liig väikseks. Mitte, et emake maa oma paljusid lapsi enam toita ei võiks, vaid et pea igaüks ühe väikse maakera enda omanduseks ihkas, et inimeste tarbed võimalikust võimatusse kasvanud on, et inimesed on saanud üheks
täitmatuks rahvapõlveks. Ei vaadata mitte tänulikult sellele, mida omatakse, vaid himulikult sellele, mis veel puudub, mida veel saada tahetakse. Pole ühtki kümnest, kes Jumalale au annaks, rahul sellega, mis tal on.
Kindlasti on ka inimestel häda. Aga kuigi neil paremini läheks: saaksid nad siis rahul olema? Ainult siis, kui nad jälle enam usklikuks saaksid! Ainult siis, kui inimesed maises varanduses jälle tundma õpivad Jumala kingitust, Jumala häätegu. Ainult siis, kui nad jälle hindavad ja kalliks peavad, enam kui maiset vara, hinge hüvesid ja igaviku aardeid. Kui mitte see ei sünni, siis ei tee ka paremad ajad inimesi mitte rahulikumaks. Siis ei õpiks nad ka siis tänamist,
kuigi manna taevast sajaks ja kaevudes vein voolaks.
Esmalt peab inimene loobuma omast täitmatusest maisete varanduste järele, omast ahnusest maailma rõõmude ja lõbude järel. Esmalt peab ta jälle õppima, vaimlisi hüvesid kõrgemalt hindama kui ainelist vara. Ta peab esmalt jälle oma tõelist õnne Jumalas ja igavikus nägema ja otsima õppima. Siis õpib ta ka rahul olema sellega, mis Jumal talle jaganud on. Ja rahulolemine õpetab talle tänamist.
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1933-09, lk. 65-66
