Tänapäev leidub palju kristlasi, kes teevad endale kurbi mõtteid meieaja jumalariigi kohta. Nad näevad tänases maailmas nii palju kurja, mittejumalikku, et sünged mured Kristuse Kiriku tuleviku suhtes nende südameist ei taha haihtuda.

Kui nad näiteks pilgu pööravad Venemaale ja näevad, kuidas siin jumalasalgavus teostab õudset hirmuvalitsust, kuidas ta kirikuid taga kiusab neile survet avaldases, kuidas ta terve usu tahab rebida rahva südameist ning kui usklikud siis meelisklevad, et see olukord kestab juba nii kaua ja lõppu pole veel märgata, siis paistab neile see usu kaotusena. Nad näevad neis olukorris võitu hää üle, jumalasalgavuse võitu jumalausu üle, jah, peaegu kuradi võitu Jumala üle.

Ning kui nende vaade ringleb lähimas ümbruses, siis näevad nad ka siin suurel määral vana hää uskliku aja kadumist. Noorsugu paistab hoopis teisena, vähem usklikuna, vähem hardana. Ning mida vaevalt tunti vanasti, seda nähakse nüüd kõikjal: inimesi, kes kinnitavad, et nad üldse ei usu, inimesi, kes avalikult sellest räägivad, et ristiusk olla vananenud, et tulla aeg, mil inimsugu kujundab oma elu ise omale vabale tahtele vastavalt ilma Kirikuta, ilma usuta, ilma Jumalata. Ning sellised väited näitavad nendele kristlastele jälle tundemärkidena, et kuri maailmas kasvanud. Ning siis kerkivad kahtlused ja masendav küsimus, kas siiski mitte kuri ie võida lõpeks maailmas, kas mitte lõpeks kurjus maailmas ei pääse sellisele võimule, et Jumalgi ei suuda enam talle vastu hakata.

Tahame möönda, et inimestele tõesti võivad tulla sellised kahtlused ja küsimused, kui asja vaatab ainult väliselt. Aga tegelikult on sellised kahtlused ja kartused võrga usu kaasnähted, tunnused, et ei olda veel täiesti süüvinud usuilma reaalsusesse, et küll kantakse kristlase nime, aga et ei elata Kristuse õpetuse küllusest ja rikkusest.

Tõesti, tõeliselt usklik inimene näeb maailma hoopis teises valguses. Tema usk teeb ta selgetnägijaks ja selgelt kuuljaks, et ta võib näha ja kuulda asju, milliseid teine inimene ei näe.

Me teame oma igapäevasest elust, et on olemas inimesi, kes oma meeli on sedavõrt teritanud, et nad näevad asju, mis vähemkogenule jäävad kahesilma vahele: nii näeb kütt metsise tumedaid jälgi, kuuleb ka linnu tasast hüüdmist, kus teised veel midagi ei näe ega kuule. Usklik inimene on paraku jumalikkuse suhtes teritatud meeltega inimene. Jah, usk otsekui annab talle uued meeled Jumala olemuse ja tegutsemise äratundmiseks looduses ja inimsüdames. Varustatud nende uute meeltega usulise maailma reaalsuste jaoks, näeb ta maailma hoopis teises valguses. Ta ei vaata mitte ainult asjade välist külge, vaid vaatab asjadesse sisse, jah, läbi asjade, kõikjal asjade sees ja asjade taga näeb ta Jumala palet. Kõikjal asjades tunneb ta Jumala tegutsemist, selle teostamist, millest Õnnistegija ütles: “Minu isa tegutseb tänini ja mina tegutsen ka.” Nii selgesti ja tuntavalt tajub ta seda Jumala tegutsemist maailmas, et temas ei või silmapilgukski tekkida tõeline kahtlus selles, et see on Jumal, kes lõpeks juhib ja tüürib kõiki asju maailmas ja kes tugeval käel kõike maailmas koos hoiab.

Seda Jumala tegutsemist näeb usklik inimene kõigepäält ka inimsüdameis. Ta näeb seda esmalt nende südameis, kes ka maisele inimesele paistavad hääde inimestena. Ning Jumalale tänu, ka meie ajal leidub veel palju neid häid inimesi. Inimesi, kelles Jumala arm inimliku loomu nõrkuse ja patususe nii on vallutanud, et nad tõesti jumalalaste elu elavad! Inimesi, kelles täitub hiilgaval komber see, millest apostel Paulus kirjutab nii vaimustavalt: “Teie olete valitud sugu, kuninglik preestrite salk, püha rahvas, omandirahvas. Kõvasti peate kuulutama selle täiuslikkust, kes teid pimedast on kutsunud oma imelise valguse juurde. Sest enne seda ta ei olnud rahvas, nüüd te aga olete Jumala rahvas, kord olite teie ilma armuta, nüüd te aga olete halastuse sees” (1 Pt 2, 9-10).

Aga ka nende inimeste südameis, keda harilik inimene nimetab nii meeledi ebahäiks inimesiks, näeb usklik inimene ometi Jumala tegutsemist. Võibolla, ei näe harilik silm veel midagi hääd. Aga hinges on Jumala arm juba oma tegevust alanud. Sääl idaneb juba häädus ja ajab juuri ning kasvab ja hargneb! Veel kübeke kannatust. Veel natuke hiilgavat soendavat päikest, mille Jumala või kellegi inmese armastus laseb särada selle hinge üle, ning ka selles hinges valmivad hääde kavatsuste õitest hääde tegude viljad. Ning Jumala arm mõjub isegi sääl, kus seda sugugi enam oodata ei või. Ta mõjub ka enamlisel Venemaal. Ning kuigi jumalasalgajad põletaksid sääl kõik pühapildid, hävitaksid täiesti kõik jumalakojad, siiski ei saaksid nad tõkestada Jumala tegutsemist.

See on nagu väljas looduses. Sügistorm raputab puudelt kõik lehed ja õied, kisub ära kuivi oksigi, nii et näib, nagu oleks hävitatud kogu elu, ning katku tali vihma ja lumega ka viimase kui rohulible, nii et paistab otsekui oleks sumbutatud kogu elu, vaiba all on siiski alles elujõud. Nad kogunevad ainult uuesti, et seda tugevama jõuga jälle esile tungida, mida kauemini nad olid seotud.

Nii möllaku ka jumalasalgavuse tormid üle maailma j apühkigu minema kõik usuelu õied ja lehed, usuelu ennast nad ei hävita. Ning kui tänapäeva uuspaganluse barbaarsus õhtumaise maapinna mataks otsekui diluviaalse mudavaiba alla, siis tõmbuksid saladuslikud jumalikud jõud tagasi inimhinge sügavusisse, nagu loomisvõimelised loodusjõud end talvel peidavad maa sisemusse. Nende esilepuhkemine on seda hoogsam, mida kauemini nad on seotud. Ükski pikk tali ei saa kevadet tema tuleku takistada.

See uskliku inimese teadmine Jumala tegutsemisest maailmas laseb teda seista kindla, rahulise südamega maailma sündmustikkude kohisevas lainetuses. Ta teab, et on keegi, kes tugeval käel juhib ja tüürib kõiki maailma sündmustikke, kes ei lase end heidutada nn. Uute “maailmavaadete” sõja- ja maailmakisast. Ta teab, et on olemas tõde, mida ei või äravaletada ükski maailma vale. Selle täiusliku, otsekui jumaliku rahuga on püsinud suurimais hädaohtudes, isegi surmahädaohtudes, suured usklikud inimesed. Isegi surmas ei ole see rahu neid maha jätnud.

Ning maailma ajalugu on annud neile õiguse, et ometi lõpeks usk sai võidu uskmatuse üle, häädus kurja üle, Jumal saatana üle.

Usk, jah teadmine Jumala tegutsemisest maailmas annab usklikule inimesele selle turvalisuse, et hääle inimesele kõik asjad tulevad kasuks, selle püha optimisi, et Jumala ettevõte, ja sellega ühtlasi ka tema ette võte, võidab. See on võit, mis vallutab maailma, teie usk.

 

Kiriku Elu nr. 1, Jaanuar 1935, III aasakäik, lk. 1-2.