Õndsa Eduard Profittlichi vaimne pärand on hindamatu kingitus Eesti rahvale ja Kirikule, elades edasi tema vankumatu usu, sügava pühendumuse ja kangelasliku armastuse kaudu. Tema kirjutised, jutlused ja isiklik eeskuju on meile tänapäevalgi aktuaalseks teeviidaks, õpetades ustavust igapäevastes väikestes asjades ning julgustades meid leidma jõudu Kristuses.
Juhindudes oma piiskoplikust motost „Usku ja rahu“ (Fides et Pax), on õnnis Eduard meile vaimseks suunanäitajaks, kelle elu ja märtrisurm tunnistavad, et armastus on tugevam kui viha ning usk võidab maailma. Kutsume sind süvenema tema mõtetesse ja vaimsusse, et leida inspiratsiooni ning hoida elus seda vaimset kevadet, mille ta oma eluohvriga Maarjamaale on külvanud.
27. detsember 1936 oli Eesti katoliku kiriku ajaloos erakordne ja pidulik päev, mil paavst Pius XI nimetas Eduard Profittlichi peapiiskopiks. See ajalooline sündmus lõpetas ligi 500 aastat kestnud pausi, olles esimene katoliku piiskopi pühitsemine Maarjamaal pärast reformatsiooniajastut. Profittlichist sai esimene Eesti Vabariigi kodanik, kes pühitseti katoliku piiskopiks, mis sümboliseeris kohaliku kiriku uut vaimset sündi ja iseseisvust.
Pidulik pühitsemistseremoonia viidi läbi Tallinna Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis suure rahvahulga ees. Talitust toimetas apostellik nuntsius peapiiskop Antonino Arata, keda assisteerisid piiskop Willem Cobben Helsingist ja piiskop Jāzeps Rancāns Riiast. See sündmus oli märgiline kinnitus kirikliku hierarhia taastumisele ja kindlustumisele iseseisvas Eesti riigis.
Ajalooline hetk tõi kokku umbes 3000 usklikku ja huvilist, kes täitsid Tallinna katedraali viimse piirini. Kohal viibis arvukalt nii katoliiklasi, protestante kui ka õigeusklikke, kes soovisid osa saada tseremooniast, mida polnud siinmail sajandeid nähtud. Kõigile osalejatele jagati selgitavad vihikud, mis võimaldasid kolm tundi kestnud pühalikku talitust süvenemise ja suure austusega jälgida.
Oma tegevuse vaimseks juhiseks valis peapiiskop Profittlich moto „Usku ja rahu“ (ld Fides et pax). Selle motoga kutsus ta oma karja üles elama väärikalt usus ja säilitama Kristuse kingitud sisemist rahu ka keset maailma poliitilisi torme. Tema piiskoplik vapp ja moto jäid kandma sõnumit, et Jumala rahu peab meis valitsema seda enam, mida enam me järgneme Tema häälele.
Piiskopiks pühitsemine oli Püha Tooli kõrge tunnustus Profittlichi viieaastasele viljakale tööle Apostelliku Administraatorina Eestis. Selle aja jooksul oli ta suutnud oluliselt arendada kiriku materiaalset baasi ja süvendada koguduste vaimuelu, edendades eestikeelset katoliku kultuuri. Tema ametisse nimetamine andis Eesti katoliiklastele uue eneseteadvuse ja kinnitas nende kuuluvust universaalsesse kirikusse.
See 500-aastase pausi lõpetamine sümboliseeris katoliku kiriku „taassündi“ ehk renessanssi Maarjamaal.Profittlich jäi lõpuni ustavaks oma kutsumusele, olles valmis jagama oma rahva saatust ja tooma oma elu ohvriks armastusest Kristuse vastu. Tema piiskoplik pühitsemine pani aluse pärandile, mis elab edasi tema usu, ustavuse ja märtrisurma tunnistuses.
Peapiiskop Eduard Profittlich oli tuntud kui suurepärane jutlustaja, kes rääkis südamlikult ja otse inimeste hingedele. Tema jutlused ja artiklid kannavad endas kristlikku optimismi ning kutsuvad meid ka tänapäeval leidma ustavust ja hingerahu igapäevases elus.
8. veebruaril 1941 Tallinnas kirjutatud läkitus oma perekonnale Saksamaal on õndsa Eduard Profittlichi vaimne testament ja ustavuse tunnistus. Olukorras, kus talle kui sakslasele pakuti tungivalt võimalust ümberasumise käigus kodumaale naasta ja pääseda Nõukogude okupatsiooni eest, valis ta teadlikult risti ja ohvritee. See kiri peegeldab kangelaslikku meelekindlust ja põhimõtet „kus on kari, seal on ka ülemkarjane“, mis tähendas ustavaks jäämist oma usklikele ka kõige traagilisematel hetkedel.
Profittlich ei kirjeldanud oma rasket otsust mitte hirmu või ängistusega, vaid „suure rõõmu“ kaudu, palvetades pärast lõpliku valiku tegemist tänutäheks kiiduhümni Te Deum. Ta oli täies usalduses Jumala vastu valmis ohverdama oma vabaduse ja elu Kristuse eest, kinnitades, et selline saatus on „ääretult ilus“. See märgiline dokument, mille peapiiskopi sugulased 2025. aasta mais Tallinna piiskopkonnale loovutasid, on täna õndsa Eduard Profittlichi ametlik reliikvia, mis sümboliseerib armastuse ja usu võitu vägivalla üle.
Peapiiskop Eduard Profittlich oli rõõmus, elav ja innukas ülemkarjane, kelle avatud loomus ning väärikas hoiak võitsid talle laia poolehoiu ja lugupidamise Eesti ühiskonnas. Teda iseloomustati kui sügavalt haritud ja distsiplineeritud isiksust, kelle säravaimaks omaduseks oli erakordne „hingehoiu-talent“ ning oskus suhelda vahetult ja südamlikult väga erinevate inimestega.
1933. aastal asutas peapiiskop Eduard Profittlich katoliikliku häälekandja Kiriku Elu, juhindudes jesuiitlikust põhimõttest tuua inimesteni Jumala sõna läbi elava kirjasõna. Tol ajal oli Eestis suur puudus vaimulikust kirjandusest, mis toetaks inimeste hingeelu ja aitaks neil paremini mõista kiriku sakramente, ning uus väljaanne täitis selle tühimiku. Ajaleht muutus kiiresti populaarseks mitte ainult katoliiklaste, vaid ka mittekatoliiklaste ja vaimuinimeste ringkondades, pakkudes Eesti ühiskonnale väärikat ja avatud vaadet katoliku usule.
Peapiiskop Profittlich oli lehe üks viljakamaid autoreid, kirjutades arvukalt artikleid ja jutlusi, mis kandsid endas kristlikku optimismi ning kutset pühadusele. Ehkki saksa päritolu, kirjutas ta oma tekstid eesti keeles, kasutades vajadusel toimetaja abi, et tagada keeleline täpsus ja sõnaosavus. Tema kirjutised puudutasid teoloogilisi süvakihte, nagu hea ja kurja vahekord ning armastuse vägi, jäädes samal ajal täpseks ja akadeemiliselt kindlaks.
Tänaseks on säilinud üle saja Profittlichi artikli ja kirja, millest enamik ilmus just 1930. aastate Kiriku Elu numbrites. 2023. aastal koondati see kirjalik pärand raamatuks „Usku ja rahu“, et hoida elavana tema vaimset eeskuju ja õpetusi, mis kõnetavad lugejaid tänapäevalgi. Ajaleht Kiriku Elu jääb ajalukku kui oluline nurgakivi eestikeelse katoliku kultuuri ülesehitamisel ja edendamisel iseseisvas Eesti riigis.
Peapiiskop Eduard Profittlichi eluajal jõudis trükist ilmuda vaid üks tema kirjutatud raamat, mis kannab pealkirja „Ristiusu olemusest“. See teos ei sündinud algselt tervikliku raamatuna, vaid ilmus esmalt artiklite seiana katoliiklikus väljaandes Kiriku Elu juba 1930. aastatel. Hiljem koondati need tekstid ühtseks väljaandeks, jäädes ainsaks peapiiskopi poolt lõpetatud ja avaldatud monograafiaks.
Teos on oma olemuselt süvitsi minev kommentaar saksa teoloogi professor dr Karl Heimi raamatule „Evangeelse ristiusu olemus“ (Das Wesen des evangelischen Christentums, 1929). Profittlich analüüsib oma raamatus kristluse põhitõdesid ja olemust, tuues välja ning võrreldes nii katoliiklikku kui ka luterlikku perspektiivi. See kirjatöö peegeldab tema akadeemilist põhjalikkust, suurt teoloogilist haritust ning soovi luua dialoogi ja mõistmist erinevate kristlike konfessioonide vahel.
Kuigi peapiiskop Profittlichi kirjalik pärand on tänu tema arvukatele artiklitele ja jutlustele rikkalik, jäi tema potentsiaal raamatute autorina traagilise saatuse tõttu suuresti realiseerimata. See ainus raamat on aga oluline tähis Eesti katoliiklikus mõtteloos, pakkudes ka tänapäeval väärtuslikku lugemist neile, kes soovivad süveneda ristiusu põhiküsimustesse peapiiskopi selge ja loogilise sule kaudu.
Kui õnnis Eduard on sind sinu elus aidanud, oled kogenud tema eestkostel palvetades abi või soovid jagada oma isiklikku tunnistust, siis palume sul meiega ühendust võtta. Sinu lugu on kallis ja oluline osa peapiiskop Profittlichi pärandi hoidmisel ja tema pühaduse tee dokumenteerimisel.
