Eduard Profittlich (1890–1942) oli saksa päritolu jesuiit, kellest sai 1930. aastatel Eesti katoliku kiriku uue ajastu ülesehitaja ning Maarjamaa esimene reformatsioonijärgne peapiiskop. Tema elulugu on tunnistus vankumatust usust ja kangelaslikust ustavusest, mis kulmineerus teadliku otsusega jääda oma karja juurde ka nõukogude okupatsiooni ning repressioonide tingimustes.
See ustavus kuni märtrisurmani Kirovi vanglas on teinud temast Eesti esimese õndsa märtri, kelle elu ja eeskuju kutsuvad meid tänapäevalgi leidma oma jõudu Kristuses. Käesolev ülevaade avab peapiiskopi teekonna sügavalt usklikust perest Reinimaal kuni tema kangelasliku eluohvrini, olles inspiratsiooniks kõigile, kes otsivad teed tõe ja pühaduse poole.
Eduard Profittlichi kogemused ja intellektuaalne ettevalmistus said vundamendiks tema tulevasele teenistusele ning kangelaslikule ustavusele, mis iseloomustas teda kuni elu lõpuni.
Eduard Profittlich sündis 11. septembril 1890 Saksamaal Reinimaal asuvas Birresdorfi külas. Ta kasvas üles vaimselt rikkas ja sügavalt usklikus katoliiklikus peres, olles oma vanemate, Markus Profittlichi ja Dorothea Seiwerti kaheksas laps kümnest. Kodune kasvatus oli kantud kuulekusest ja jumalakartlikkusest, kus kesksel kohal oli aktiivne palveelu ning lapsi ümbritses suur perekondlik hoolitsus ja armastus.
See Saksamaa piirkond, eriti Ahri oru ümbrus, oli tuntud oma viljakate põldude ja viinamarjaistanduste poolest, kus kogukonnaelu hoidsid koos nii raske töö kui ka ühised kirikupühad. Birresdorfi küla religioosseks südameks oli 17. sajandist pärinev Püha Huberti kabel, mis asus Profittlichite talu lähedal ja kus noor Eduard koos perega palvetamas käis. Kuigi peapiiskopi sünnimaja pole säilinud, on tänapäeval tema mälestuseks Birresdorfis nimetatud tänav ning kodukabeli seinale paigaldatud talle pühendatud bareljeef.
27. detsembril 1936, mil Eduard Profittlich pühitseti Tallinna Peeter-Pauli kirikus peapiiskopiks, valis ta oma tegevuse ja piiskopivapi motoks „Usku ja rahu“ (Fides et Pax). See moto ei olnud tema jaoks pelk ametlik sümbol, vaid sügav vaimne programm, millega ta kutsus oma karja üles hoidma neid kahte Kristuse andi kui elu suurimaid aardeid. Profittlich õpetas, et katoliiklik usk annab elule kindla vundamendi ja selguse segastel aegadel, samas kui tõeline rahu meis valitseb ja kasvab seda enam, mida hoolikamalt me järgneme Jumala häälele oma sees.
Eduard sündis vagasse katoliiklikku perre, olles Markus Profittlichi ja Dorothea Seiwerti kaheksas laps kümnest. Tema lapsepõlvekodus valitses sügavalt usklik ja jumalakartlik vaim, kus kesksel kohal oli aktiivne palveelu ning suur perekondlik hoolitsus. Perekonnal oli Birresdorfis talu, kus rasket tööd korvasid ühised kirikupühad ja külapeod, mis hoidsid koos nii suurt suguvõsa kui ka kohalikku kogukonda. Need varased aastad usklikus ja töökas keskkonnas panid vundamendi Eduardi hilisemale vaimulikule teekonnale ja vankumatule meelekindlusele.
Erilist rolli Eduardi kutsumuse kujunemisel mängis tema vanem vend Peter Profittlich, kes leidis samuti preestrikutsumuse ning oli nooremale vennale oluliseks eeskujuks. Peter liitus Jeesuse Seltsiga juba 1899. aastal ning suundus pärast õpinguid misjonile Brasiiliasse. Kuigi Peter suri Brasiilias olles vaid 37-aastane, inspireeris tema pühendumus ja jesuiitlik vaimsus Eduardit järgima sama teed ning andma oma elu täielikult Jumala teenistusse.
Lisaks Peterile oli Eduardil erakordselt lähedane side oma venna Stephaniga, kelle juures ta kodukanti külastades alati peatus. Vendade vaheline tihe kirjavahetus ja vastastikune toetus kestsid läbi aastate, peegeldades Profittlichite perekonna suurt sisemist ühtsust ja armastust. Kuigi aeg on teinud oma töö ja paljud lähisugulased on lahkunud, hoiavad venna lapselapsed ja teised järeltulijad tänaseni elavana mälestust oma väärikast sugulasest, keda nad kutsusid noorpõlves hellitavalt Ettiks.
Eduard Profittlichi õpingutee algas Leimersdorfi algkoolis (1896–1904), mille järel suunasid andeka poisi eraõpetajad ta edasi kõrgemat haridust omandama. Pärast ettevalmistavat gümnaasiumiõpet Ahrweileris ja lõpetamist Linz am Rheini Martinus-Gymnasiumis (1912), asus ta õppima Trieri preestriseminari. Seal veedetud kahe semestri jooksul kinnistus tema kutsumus, mis viis ta 1913. aastal Jeesuse Seltsi ehk jesuiitide ordusse. Tema vaimulik ettevalmistus jätkus novitsiaadiga Hollandis Heerenbergis ning seejärel filosoofia- ja teoloogiaõpingutega mainekas Valkenburgi Ignatsiuse kolledžis.
Profittlichi põhjalikku akadeemilist väljaõpet katkestas teenistus sanitaarteenistuses Esimese maailmasõja ajal, kuid see andis talle väärtusliku kogemuse halastustöös surijate ja haavatutega. Pärast preestriks pühitsemist 1922. aastal suunati ta edasi Poolasse Krakówi Jeesuse Pühima Südame kolleegiumi, mis oli osa paavstlikust kavast edendada idamissiooni.
Krakówis omandas ta doktorikraadi teoloogia dogmaatika erialal, õppis selgeks poola keele ning süvenes klassikalistesse keeltesse nagu ladina, heebrea ja kreeka keel. Need intensiivsed õpinguaastad ja intellektuaalne võimekus panid vundamendi tema tulevasele tegevusele Eesti katoliku kiriku juhina.
Saabudes 1930. aasta detsembris Tallinnasse, pühendas Eduard Profittlich järgneva aastakümne Eesti katoliku kiriku vaimsele ja organisatoorsele taassünnile, kujundades senisest „poola kirikust“ elujõulise ja kohalikku keelt väärtustava usukogukonna.
Eesti Vabariigi algusaastatel oli katoliku kirik Maarjamaal organisatoorselt alles kujunemisjärgus ning asus vaimses ja materiaalses mõttes väga armetus seisus. Alates 1. novembrist 1924 muutus kirik Eestis otse paavstile alluvaks iseseisvaks üksuseks, mida juhtis Riias resideeruv jesuiit monsenjöör Antonino Zecchini. Kuigi ustav jesuiit Henry Werling oli alates 1923. aastast väsimatult usklikke teeninud, sakramente jaganud ja hingehoiuabi pakkunud, vajas kohalik kirik siiski uusi misjonäre ning tugevamat kohapealset juhtimist, et saavutada oodatud kasv.
Materiaalselt oli olukord enne Eduard Profittlichi saabumist trööstitu, kuna olemasolevad kirikuhooned olid lagunenud ja kütmata. Samuti valitses suur puudus vaimulikust kirjandusest ja emakeelsest kirjasõnast, mis oleks toetanud usklike vaimset elu ning aidanud neil paremini mõista ja vastu võtta pühi sakramente. See muutis süstemaatilise hingehoiu ja kiriku vaimse ülesehitustöö äärmiselt keeruliseks.
Ühiskondlikult valitses 1920-ndatel aastatel juurdunud eelarvamus, et katoliku kirik on peamiselt „poolakate kirik“. Suurimad kogudused Tallinnas ja Tartus koosnesidki valdavalt poola, leedu ja saksa päritolu liikmetest ning side eestikeelse elanikkonnaga oli nõrk. Just sellisesse olukorda kutsus monsenjöör Zecchini 4. detsembril 1930 Tallinna koguduse preestriks Eduard Profittlichi, kelle ülesandeks sai muuta katoliiklus Eestis elujõuliseks ja kohalikku rahvast kaasavaks usukogukonnaks.
Eduard Profittlich mõistis, et kohaliku rahva südameteni jõudmiseks peab ta valdama nende keelt ja tundma kultuuri, mistõttu õppis ta eesti keele selgeks nii kiiresti, et hakkas peagi selles keeles jutlustama ja artikleid kirjutama. Sügavat poolehoidu Eesti riigi vastu näitas ta ka sellega, et võttis 1935. aastal Eesti kodakondsuse.
Peapiiskopi strateegiline siht oli kujundada senisest „poola kirikust“ tõeline „eesti kirik“, mille liikmeskond kasvaks just kohaliku rahva arvelt. Ta uskus kindlalt, et kiriku püsiv areng sõltub eestlastest preestritest, ning asus kohe pärast saabumist tegelema vaimuliku järelkasvu koolitamisega Maarjamaa pinnal. Selleks rajas ta Tallinnasse poisslaste internaadi, et pakkuda noortele eestlastele vaimulikku haridust ja julgustada neid leidma preestrikutsumust. Kuigi keerulised olud Euroopas ja repressioonid takistasid paljude plaanide lõplikku täitumist, jõudsid tema käe all usuni ja õpinguteni sellised noored nagu Alexander Dordett ning Aleksander Kurtna.
Õndsa Eduard Profittlichi soovitus katoliiklastele.
Eduard Profittlich oli isiksusena rõõmus, elav ja erakordselt avatud olemusega, keda tunti kui suurepärast suhtlejat. Tal oli haruldane anne leida aega igaühe jaoks, olgu tegemist oma koguduse liikme või alles usuteed otsiva inimesega, ning oma väärika ja lahke ülesastumisega võitis ta Eesti ühiskonnas laiaulatusliku poolehoiu. Kaasaegsed mäletavad teda kui head karjast ja tunnustatud pihiisa, kes oskas jutlustades rääkida südamlikult ja otse inimeste hingedele. Tema olemust iseloomustas sügav kristlik optimism – peapiiskop uskus kindlalt, et ükski kristlane ei tohiks olla kurb ega masendunud, vaid peab peegeldama usust tulenevat rõõmu ja lootust.
Vaimuliku ja juhina oli Profittlich sügavalt haritud, distsiplineeritud ning sihikindel, jäädes jäägitult ustavaks oma kutsumusele ja kiriku hierarhiale. Teda iseloomustati kui väga kokkuhoidlikku ja ennastohverdavat inimest, kelle suurimaks väljapaistvaks omaduseks oli hingehoiu-talent ning oskus leida lepitust keerulistes konfliktiolukordades. Ta oli tark ja küps isiksus, kes mõistis hästi oikumeenia vajalikkust ja hoidis häid suhteid teiste konfessioonide esindajatega. Tema elutee viimane etapp tõi esile peapiiskopi kangelasliku julguse ja alandlikkuse, mis põhinesid vankumatul usaldusel Jumala vastu – ta ei pidanud tähtsaks ennast, vaid teenis ustavalt oma karja kuni märtrisurmani, leides selles teekonnas sügavat vaimset rahu.
Eduard Profittlichi hingeelu vundamendiks oli lakkamatu palve ja sügav pühendumine Jeesuse Pühimale Südamele, mis peegeldasid tema kangelaslikku alandlikkust ning vankumatut ustavust Kristusele ka kõige raskemates katsumustes.
Eduard Profittlich astus Jeesuse Seltsi ehk jesuiitide ordusse 1913. aastal, saades olulist inspiratsiooni oma vanemalt vennalt Peterilt, kes oli samuti jesuiit ja misjonär. Tema vaimulik ja akadeemiline ettevalmistus oli äärmiselt põhjalik, hõlmates novitsiaati Hollandis Heerenbergis ning filosoofia- ja teoloogiaõpinguid Valkenburgi Ignatsiuse kolledžis ja Krakówi Jeesuse Pühima Südame kolleegiumis. See pikk ja nõudlik kujunemistee vormis temast sügavalt haritud ning distsiplineeritud „Kristuse sõduri“, kes oli valmis ennastunustavalt teenima seal, kuhu ordu ja paavst teda lähetavad.
Jesuiitlik vaimsus ja põhimõte teha kõike Jumala suuremaks auks (Ad Maiorem Dei Gloriam) kujunesid Profittlichi tegevuse keskseks teljeks. Pärast lõpliku tõotuse andmist 2. veebruaril 1930 Hamburgis suunati ta Eestisse, kus tema jesuiitlik ettevalmistus – eriti silmapaistev keeleanne ja hingehoiu-talent – osutus kohaliku kiriku vaimsel ülesehitamisel hindamatuks. Tema elutee lõpuni saatsid teda Püha Ignatiuse vaimulikud harjutused ja tingimusteta kuulekus Pühale Isale, mis andsid talle kangelasliku rahu ning ustavuse jääda oma karja juurde ja võtta vastu märtrisurm armastusest Kristuse vastu.
Peapiiskop Eduard Profittlichi isiklik vaimuelu oli sügavalt seotud pühendumusega Jeesuse Pühimale Südamele, mis on Jeesuse Seltsi liikmete seas traditsiooniliselt väga armastatud vaimne praktika. See vagadusvorm tugineb püha Margareta Maria Alacoque’i nägemustele ning sümboliseerib Kristuse lõputut jumalikku armastust ja kaastunnet kogu inimkonna vastu. Profittlichi jaoks ei olnud see pelk usuline kohustus, vaid tema vaimse elu üks alustalasid, mis aitas tal mõista ja vahendada Jumala halastust kõigis inimlikes kannatustes.
Eestis teenides julgustas peapiiskop Profittlich ka oma koguduserahvast pöörduma palves Jeesuse Pühima Südame poole ja usaldama Talle kõik oma palved. Tema eriline side selle vagadusega peegeldus ka tema elutee olulistes tähistes, nagu näiteks Hamburgi Jeesuse Pühima Südame residentsis antud igavesed tõotused Jeesuse Seltsile 1930. aastal.
Peapiiskop Eduard Profittlichi visionäärse juhtimise all laienes katoliku kiriku võrgustik üle Eesti, hõlmates uusi kogudusekeskusi, idariituse kabeleid ning vaimseid puhkepaiku nagu Kodasema, mis teenisid nii vaimuliku järelkasvu kui ka kohalike kogukondade usulist kasvu.
1930. aastatel kujunes Kiviõli tänu põlevkivikaevandustesse tööle asunud ligi 600 poolakale üheks Eesti aktiivseimaks katoliiklikuks usupiirkonnaks. Selle suure ja arvestatava keskuse vaimseks teenimiseks ning kohaliku kogukonna toetamiseks töötas seal jesuiidi preester Stanisław Rut, kes aitas hoida kaevurite peredes nii usku kui ka rahvuslikku patriotismi. Profittlichi juhtimise all sai Kiviõlist oluline katoliku keskus, kus usuelu oli vaatamata rasketel töötingimustele väga elav.
1936. aastal ostis peapiiskop Eduard Profittlich Järvamaal asuva vana Kodasema mõisahoone, et rajada sinna jesuiidipreestritele vaimse praktika koht ning katoliku puhke- ja kultuurikeskus. Parun Engelhartile kuulunud kinnistu õnnestus soetada tänu Prantsusmaa ja Inglismaa katoliiklaste heldetele annetustele. 1938. aastal alustati hoone põhjalikku renoveerimist, kus esmajärjekorras seati sisse kabel, pakkudes vaimset kodu seal elavatele idariituse jesuiitidele.
Peapiiskop Eduard Profittlichi üks peamisi strateegilisi sihte oli eestlastest preestrite koolitamine, et muuta senine „poola kirik“ tõeliseks „eesti kirikuks“. Selle visiooni elluviimiseks rajas ta Tallinnasse poisslaste internaadi, mis toimis noorte seminari-kandidaatide ja usuhuviliste õppekeskusena. Keskuses pakuti noortele vaimulikku haridust ja loodi soodne keskkond preestrikutsumuse leidmiseks, kuna Profittlich uskus kindlalt, et kiriku püsiv areng Maarjamaal sõltub just kohalikust vaimulikkonnast.
1930. aastate lõpuks muutus poliitiline olukord Euroopas äärmiselt pingeliseks, kandes endas Esimese maailmasõja järgset ebakindlust ja uute totalitaarsete režiimide tõusu. Murranguliseks hetkeks sai 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt, millega Hitler ja Stalin jagasid Euroopa mõjusfäärideks, tuues kaasa poliitilise eliidi süstemaatilise hävitamise ja kultuurisidemete katkemise Läänega. See kokkulepe vallandas sündmusteahela, mis viis Teise maailmasõja puhkemiseni ja pani aluse miljonite inimeste kannatustele nii natsionaalsotsialismi kui ka kommunismi ohvritena.
Eesti jaoks tähendas poliitiline surve esmalt sakslaste ümberasumise kokkulepet 1939. aasta sügisel, mis pakkus ka Profittlichile võimalust lahkuda, ning seejärel täielikku Nõukogude okupatsiooni 1940. aasta juunis. Kirikute natsionaliseerimine, intensiivne usuvastane propaganda, vaimulike tegevuse range kontroll ja ekstreemselt kõrgete rendihindade kehtestamine muutsid peapiiskopi ja tema koguduse elu igapäevaseks võitluseks püsima jäämise nimel. Selles „põrguvägede valla pääsemise“ õhkkonnas, kus valitses täielik põlgus inimväärikuse vastu, tuli peapiiskopil langetada oma kaalutletud ja kangelaslik otsus jääda ustavaks oma karjale Maarjamaal.
Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aastal ja sellele järgnenud sakslaste ümberasumise ajal seisis peapiiskop Eduard Profittlich raske valiku ees: kas naasta turvalisuse huvides Saksamaale või jääda oma usklike juurde Eestisse. Kuigi talle anti võimalus lahkuda, otsustas ta pärast pikka kaalutlemist ja paavstiga konsulteerimist jääda ustavaks oma karjale Maarjamaal. Oma 8. veebruaril 1941 sugulastele saadetud viimases kirjas, mida peetakse tema vaimseks testamendiks ja reliikviaks, sõnastas ta oma kangelasliku hoiaku:
„On ju ka õige, et karjane karja juurde jääb ning temaga ühiselt rõõmu ja muret kannab“.
See teadlik ja kaalutletud otsus ei sündinud hirmus, vaid sügavas vaimses rõõmus ja valmiduses anda oma elu Kristuse ning kiriku eest. Profittlich mõistis hästi, et Eestisse jäämine tähendab loobumist saksa kodaniku kaitsest ning täielikku allumist usuvastasele nõukogude režiimile, mis võib viia vangistuse või surmani. Tema vankumatu põhimõte „kus on kari, seal on ka ülemkarjane“ sai tema märtriteekonna nurgakiviks, kinnitades, et karjase armastus oma usklike vastu on tugevam kui hirm kannatuste ees.
Peapiiskop Eduard Profittlich saatis oma viimase kirja lähedastele Saksamaale 8. veebruaril 1941, olles sel ajal Tallinnas. Seda kirja peetakse tema vaimseks testamendiks ning see on nüüdseks saanud õndsa Eduardi ametlikuks reliikviaks, mille tema sugulased loovutasid Tallinna piiskopkonnale 2025. aasta mais. Kirjas selgitas peapiiskop oma rasket valikut: kuigi talle kui sakslasele soovitati tungivalt nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ümber asuda, tundis ta pärast palveid ja paavstilt saadud julgustust, et Jumala tahe on tema jäämine Maarjamaale. Ta hoiatas omakseid, et peab edaspidi igasuguse kirjavahetuse lõpetama, kuna Nõukogude võimud võiksid seda pidada spionaažiks, mis tooks kaasa ohtlikke tagajärgi nii talle kui ka kirikule.
Kirjas sõnastas Profittlich oma kangelasliku karjasehoiaku, mis on jäänud Eesti katoliku kiriku ajalukku.
Pärast vahistamist Tallinnas 27. juunil 1941 deporteeriti peapiiskop Eduard Profittlich Kirovi vanglasse nr 1, kus ta pidi taluma kuid kestnud kurnavaid öiseid ülekuulamisi ja ebainimlikke tingimusi. Uurijad süüdistasid teda alusetult nõukogudevastases agitatsioonis, spionaažis ning „Saksa raudse rusika“ ülistamises, püüdes teda nii moraalselt kui ka füüsiliselt murda. Vaatamata vaimsele survele ja tervise halvenemisele, mis peegeldus ka tema muutunud käekirjas, jäi Profittlich oma vastustes rahulikuks ja väärikaks, kinnitades, et tema ainus eesmärk oli usklike hingehoid ja teenimine. 21. novembril 1941 mõistis Kirovi oblasti kohtukolleegium talle surmanuhtluse mahalaskmise läbi, süüdistades teda usklike religioossete tunnete ärakasutamises režiimi vastu.
Kuigi peapiiskop esitas kohtuotsuse peale apellatsiooni, kinnitades, et ta ei soovinud kunagi Nõukogude Venemaad kahjustada, jäeti see 1942. aasta jaanuaris rahuldamata. Surmaotsust ei jõutud aga täide viia, sest kangelaslik ülemkarjane suri vanglapiinade ja karmide olude tagajärjel 22. veebruaril 1942. Tema üksildane surm vaenulikus keskkonnas on katoliku kiriku jaoks ülim armastuse ohver – märtrisurm, millega ta kinnitas oma ustavust Kristusele ja Eesti rahvale. Profittlichi märterlus sümboliseerib vaimset võitu vägivalla üle ning see teadlik eluandmine oma karja eest sai aluseks tema pühaduse tee tunnustamisele ja hilisemale õndsakskuulutamisele.
Kui õnnis Eduard on sind sinu elus aidanud, oled kogenud tema eestkostel palvetades abi või soovid jagada oma isiklikku tunnistust, siis palume sul meiega ühendust võtta. Sinu lugu on kallis ja oluline osa peapiiskop Profittlichi pärandi hoidmisel ja tema pühaduse tee dokumenteerimisel.