Armas vend, mu armsad sugulased!
Kuna ma ei saa teile igaühele eraldi kirjutada,
kasutan juhust, mil võin kirjutada veidi üksikasjalikumalt,
et kirjutada teile kõigile ühine kiri:
Ja kõigepealt tahaksin tänada kõiki, kes mulle
uueks aastaks ja nimepäevaks kirjutasid; tänu eriti
ka veel kõigile sõjameestele, kes on mulle kirjutanud,
olgugi et mitte kõik kirjad ja kaardid ei ole pärale
jõudnud.
Siis tahaksin teile kõigile ühiselt kirjutada sellest,
mis just praegu minu südant täidab. See on jumalagajätukiri,
jumalagajätukiri võibolla ainult mõneks
kuuks, võibolla ka aastateks, võibolla ka alatiseks.
Te olete kindlasti kuulnud ja ajalehest lugenud,
et on tulemas veel üks ümberasumine Saksamaale
kõigist Balti riikidest, Leedust, Lätist ja Eestist. See
on nüüd alanud ja jõuab üsna pea lõpule. Minule
kui sakslasele on tungivalt soovitatud ümberasumisega
kaasa minna. Oli mitmesuguseid põhjusi, mis
panidki mind ümberasumise peale mõtlema. Ma
ei saa neid põhjusi siin üksikasjalikult kirjeldama
hakata. Igatahes olin juba peaaegu niikaugel,
et oleksin end ümberasumise-komisjonis meldinud.
Aga siis sattusid mitmed asjaolud minu elus nii iseäralikult
kokku, et ma ära tundsin: see on Jumala
tahe, et ma siia jään. Lõpliku tõuke andis siis telegramm
Roomast, millest nägin, et see otsus vastab ka
Püha Isa soovile.
Kui ma aga selle otsuse teen, on sellel mitmesuguseid
tagajärgi: esimene tagajärg on see, et pärast
sakslaste lahkumist ja Saksa saatkonna sulgemist,
mis arvatavasti märtsi alguseks lõpule jõuab, pean
ma igasuguse kirjavahetuse Saksamaaga lõpetama.
Kui ma tahaksin edasi Saksa kodanikega kirjavahetusse
jääda, võidaks seda väga kahtlustäratavaks pidada.
Mind võidaks ehk Saksa spiooniks pidada ja
sellele vastavalt ka kohelda. Sellepärast peab tänane
kiri minu viimaseks kirjaks jääma. Kuni olukord ei
muutu, ei saa ma ka enam kirjutada. Ja tahaksin
ka teid paluda mulle esialgu enam mitte kirjutada.
Sellel võiks minu jaoks ainult ebameeldivaid tagajärgi
olla.
Teiseks tagajärjeks on see, et siiajäämisega pean
ma loobuma igasugusest kaitsest, mis mul sakslasena
seni oli Saksa saatkonna ja Saksa riigi poolt, ning
Nõukogude riigi kodanikuks saama ja jäägitult
Nõukogude riigile alluma. Kuna te teate ju, et Nõukogude
riik põhimõtteliselt usuvaenulik on, eriti aga
katoliku kiriku peale halvasti vaatab, siis mõistate,
et sellel otsusel võib kaugeleulatuvaid tagajärgi olla.
Praeguseks on kiriku olukord umbes selline: kõik
kirikule kuuluvad majad, ühe erandiga, on riigistatud.
Me kaotasime selleläbi 8 maja ja 2 kabelit.
Kolm kirikut on juba riigistatud. Teiste järg tuleb
peagi kätte. Ei ole veel kindel, kas kirikute kasutamise
eest tuleb tulevikus hakata üüri maksma või mitte. Kui üüri maksta tuleb, on see tõenäoliselt väga kõrge, sama kõrge, kui minu toa eest. Selle
toa eest, mis mul praegu on, pidin möödunud kuul
160 rubla maksma, samal ajal kui kõrvaltuba, mis
on ainult kaks ruutmeetrit väiksem, vaid 11 rubla
maksab. Vaimulikelt nõutakse praegu kõige kõrgemat
üürinormi.
Kui kirikutele ka nii kõrge üür arvestatakse,
peaksime meie oma kiriku eest 2500 rubla maksma,
mida me muidugi tasuda ei suuda. Sel juhul peaksime
püüdma kas luterlaste ja ortodoksidega koos
ühist kirikut üürida või siis jumalateenistust mitmetes
kohtades eramajades pidada, mis muidugi ka
raske saab olema.
Muidu on meil esialgu äraelamiseks küllalt käes.
Ja inimesed annetavad nii palju, et meil nälgida vist
küll ei tule. Olgu siis, et tuleks sõda, millega tulevikus
peab arvestama, mille puhul me veel ei tea, millal
see tuleb ja kuidas kõik siis areneb. Aga muidu
ei puudu eluks hädatarvilik, nii et selle pärast ei ole
mul mingit muret.
Ainukene oht, mis mind ähvardada võib, on see,
et preestreid hakatakse siit välja saatma või vahistama.
Senini ei ole seda sündinud. Kuid on võimalik,
et tulevikus ollakse karmim. Otsest surmaohtu küll
vaevalt on, kui mitte suuremate vintsutuste puhul
haigust ei tule, kuna, nagu te teate, mu tervis ei ole
just kõige parem ja mu keha ei ole enam kuigi vastupanuvõimeline.
Siiski ei karda ma, et väga karmid
ollakse. Võibolla osutatakse katoliku piiskopi vastu
isegi teatud austust, sest ei taheta maailma silmis
halvas valguses paista. Otsene surmaoht võiks vast
sõja korral tekkida.
Sellest hoolimata, et tulevik inimlikust seisukohast
võttes niisiis mitte just meeldiv ei ole, tegin
siiski otsuse siia jääda. On ju ka õige, et karjane
karja juurde jääb ning temaga ühiselt rõõmu ja
muret kannab. Ja ma pean ütlema, et kui see otsus
ka mõned nädalad ettevalmistust nõudis, ei teinud
ma seda sugugi kartuse või ängistusega, vaid koguni
suure rõõmuga. Ning kui lõpuks selgus käes oli, et
mul tuleb jääda, oli mu rõõm nii suur, et palvetasin
tänu ja rõõmu pärast “Te Deum’i”. Üleüldse tundsin
ma sealjuures hinges nii väga Jumala armu mõju, et
olen harva oma elus end nii õnnelikuna tundnud,
kui just neljapäeva õhtul pärast otsuse langetamist,
ja ma ei ole veel kunagi pühitsenud püha missat nii
hardalt kui möödunud reedel, päeval pärast otsust.
Oleksin soovinud igaühele jutustada, kui hea on
Jumal meie vastu, kui me end täiesti tema omaks
anname; kui õnnelikuks võime saada, kui oleme
valmis kõik, vabaduse ja elu, Kristusele andma.
Kindlasti palvetasid sel ajal paljud inimesed minu
eest, et Jumal mulle õiget teed näitaks ja mulle rohkesti
õnnistust annaks.
Sellepärast ei ole ma ka Jumalale preestriseisuse
armu eest kunagi nii tänulik olnud, kui viimastel
päevadel. Ja seda mitte ainult seetõttu, et Jumal on
minu vastu nii hea olnud, vaid ka seetõttu, et ma
inimestegi juures nii palju armastust ja tänulikkust
leidsin, kui nad kuulda said, et ma nüüd kindlasti
siia jään. Muidugi on viimastel aastatel pealtnäha
palju sellest purustatud, mis ma viimase kümne
aasta jooksul nii suure hoole ja vaevaga püüdsin
ehitada. Aga sellest, mida ma olen tohtinud hingede
heaks teha, on paljugi jäänud. Ja just mõned viimastel
aastatel minu poolt Kirikusse vastu võetud
konvertiidid näitavad otse liigutavat armastust ja
tänumeelt kõige eest, mis nad minu kaudu Jumalalt
saanud on. Nii ei suuda ma tõesti kõigele vaatamata
armast Jumalat küllalt tänada kõige eest, mis ta mul
siin on lasknud teha. Mis tulevikku puutub, ei tea
ma muidugi, mis võib tulla. Keegi ei oska asjade
arengut kindlalt ette ütelda. Ühte tean aga praegu
kindlalt: Jumala tahe on, et ma siia jään, ning selle
üle olen ma rõõmus ja astun tulevikule vastu suure
usaldusega. Mis ka ei juhtuks, tean, et Jumal on minuga.
Ja siis ongi kõik hästi. Ning minu elu ja, kui
see nii peab olema, minu surm saab olema elu ja
surm Kristuse eest. Ja see on ääretult ilus.
Teid kõiki tahaksin ma aga veelkord tänada
kõige teie armastuse eest, samuti annetuste eest, mis
te meie misjoni heaks teinud olete. Jumal tasugu teile
ja võtku teid kõiki rohkesti õnnistada! Oma tänu
tahan ma ka altari ees avaldada. Ja samuti palun
südamest teie palveabi. Kui te soovite midagi minu
heaks teha, laske mõnikord minu eest püha missa
pidada. Leimersdorfi pastor, kelle kogudusse mu
kodukoht kuulub, võiks ehk ka minu kodunurga
rahvalt palvet paluda, et Jumal mulle ka tulevikus
oma armu ei keelaks, et ma võiksin kõiges, mis ka ei
tuleks, oma kõrgele, pühale kutsumusele ja oma ülesandele
truuks jääda ning Kristuse ja tema riigi eest
kogu jõu ning, kui see tema püha tahe on, ka oma
elu anda. See oleks kõige ilusam lõpp minu elule.
Peaks aga Jumala tahe olema, et ma raske aja
üle elan ja ehk pärastpoole siin veel kiriku ülesehitamise
heaks võin töötada, võtan ka selle tänuga vastu.
Niipea, kui see võimalikuks osutub, annan teile siis
enesest elumärki.
Hoidku Jumal meid kõiki oma pühas teenistuses
ja pühas usus ning õnnistagu meid kõiki. Ja siit kaugelt
saadan teile kõigile oma piiskopliku õnnistuse,
nagu oleksin veel viimast korda teie keskel.
Kõigeväelise Jumala, Isa + ja Poja + ja Püha
Vaimu + õnnistus tulgu teie peale ja jäägu teiega
alati.
Aamen.
Südamlikult hüvasti jättes
Teie Eduard