Suure Jumala kingina annetatakse meile täna uus aasta. Ta on nagu vastsündinud laps, sündinud aja rüpest. Osana meie enda „minast“ meie enese elu, meie saatuse osana, aja ja inimvere lapsena pannakse täna meie rüppe uus aasta.
Kui me mõttes ja tõsiselt vaatleme seda vaevalt sündinut, siis tuleb meile otse hirm selle ajalapse eest. Tõesti, see on ehtne häda laps vaesest kodust. Ei ole ta hell ega naerata, nagu teised, terved lapsed. Ei tohi ta ka endale soovida mõne teisena pehmet sängikest, jõukust ja häid lootusi. Ei, me rõõmustame paari mähkme üle, jäänuste üle paremalt ajalt — neisse mähime ta!
Ja kui me peaksime ennustama talle ta saatust, siis oleks meil alles õieti hirm! Küll tahaksime talle südamest õnne soovida, ent me ei aima liig palju hääd. Ta on õige murelaps — see uus aasta. Meie muretseme tema elu ja hää käekäigu eest. Tema ihu, aga veel rohkem ta hinge eest. On hirm selle lapse hinge eest! Kui palju hädaohte ähvardavad igalt poolt! Mis saab sest lapsest?
Vanemad on teadlikud selles, et hällis, kus uinub nende vastsündinu, peidus on üks uus inimsaatus, kõigi ta lootustega, aga ka kõigi ta ootamatustega ja ohtudega, millistest koetud on meie elu.
Sellepärast võtavad nad väikese palves kätele ja tulevad Jumala kotta, et tuua oma last Jumalale, et see Kõikvõimas oleks talle armulikuks juhiks ja kaitsjaks.
Siis tahame ka meie, vapralt otsustades, oma murelast kätele võtta ja teda Jumala ette kanda, et ta Jumala õnnistuse ja ristimise saaks.
„Au olgu Jumalale kõrges!” See oli taeva ristimislause Betlehem’i vastsündinu üle. Selles saatesõnas nägi oma elusisu ja eluotstarvet vaene väljatõugatu Betlehem’i laps. Selles leidis ta jõudu oma vaesuses ja puuduses. Selles sõnas leidsid unustust omas hädas ja lohutust kannatuses ta vaesed vanemad. „Au olgu Jumalale kõrges!“ olgu see saatesõnaks ka uuele õnnistuse aastale.
„Au olgu Jumalale!“ nii tahame ristida uue aasta ja iga ta päeva, et nad oleksid meile armurikkad.
„Au olgu Jumalale!“ vägev ja võimas on see sõna! Kõiksuse sügavustest kerkib ta üles, Jumala aujärje ette, tunnistusena, et ta lõi ainult enese pärast selle kõige. „Au olgu Jumalale!“ see on maailmasündmus, millest väljudes hüüdis laulja: „Taevad kuulsustavad Igavese au!“
„Au olgu Jumalale!“ see on elu tundmus, mis tugevaks teeb prohveti hinge, et ta hõiskab: „Taevas ja maa on täis sinu au!“ (Jes. 6, 3.) „Au olgu Jumalale!” seda palvetasid kristlased sügavamast, surmavalmis südamest, siis kui veel oli teotus ja häbi, riiklik kuritöö, uskuda sellesse ja palvetada sellele Jumalale.
„Au olgu Jumalale!” See on suur maailma eeskava, mis igale maailma sündmusele, kogu maailma ajaloole, igale Jumala- ja inimteole tema viimase mõtte annab. Kui sirutas välja oma loova käe Jumal, siis sündis see tema auks. Kui Jumal lunastuse mõtles ja teostas, siis oli see tema auks. Kui Jumal õnnistab, kui ta tervitab, kui ta õndsaks teeb, või hukka mõistab — tema auks on see. Ta on kõiksuse, kõik elavad ja elutud endale alistanud et „kõik kõigis” olla — ainus, kõrgeim, maailmade kõiksuse Jumal. (1. Kor. 15, 28.)
„Au olgu Jumalale!“ Kui väikesteks saavad sääl meie inimsoovid! Kui tühiseiks, kui naeruväärilisiks saavad sääl meie vajadused ja nõuded elule! Kui häbistavaks saab meie mure elu eest; kui põlastusväärseks meie enda jumaldamine!
„Au olgu Jumalale!“ Kui me kord sellest arusaanud oleme, et meie Jumalale, ja ainult temale au kuulub, et Jumala au ja Jumal ise yiimane ja lõpuks ainus väärtus on — kui me seda mõistame ja ka jaatame — siis vast seisame kindlal põhjal. Siis vast on meie olemine igavese pääl ankrus.
Mitte selles ei seisa asi, kas uus aasta tervist, õnne, edu, jõukust toob; ainus tõesti tähtis on see, et inglite ristimislause täituks uuel aastal.
„Au olgu Jumalale,“ see seisku saatesõnana uue aasta kohal. Ärgu sündigu sel aastal ükski tegu, mis ei teostaks seda märgusõna. Ärgu tulgu meie aastasse ükski sent, mis me Jumala ees vastutada ei võiks. Ärgu rõõmustagu meid ükski kiitus, milles Jumal meiega ühes rõõmustada ei võiks. Ärgu nähku meid külalisena ükski lõbu, kus Jumal laudkondlane olla ei võiks.
„Au olgu Jumalale!” see olgu kõigi meis peituvate jõudude üleshüüe. Kogunegu teoks kõik õilsad jõud meie olemuse peidetud sügavikust! „Ülimsaavutist” nõuab meilt tänapäev maailm ja elu. „Ülimsaavutist“ nõuab oma kombel ka usk igalt ühelt, kel Jumala austusega tõsi taga on!
Nii võime ja peame kõik kaasa töötama suure maailma eeskava kallal. Nii lai on tööpõld, nii hiigelsuur on töö. Maailm, kes unustanud oma elueesmärgi, inimesed, kes kibestunult elumõttes eksiteele läinud, peavad jällegi äratundma oma elueesmärgina: „Au olgu Jumalale!” Peavad leidma oma hinge rahu ja julgeoleku selles Jumala asjale andmises.
Jumala inglid laulavad uuele aastale, meie murelapsele hällilaulu: „Au olgu Jumalale!” See on lohutussõna, mida sosistab meile päev-päevalt kõrvu Jumala ingel. See on lohutussõna, mis hüüab meile julgust raskes võitluses. – Ta saab meile ka sõnaks täis rikkamat ja sügavamat õnne.
Kiriku Elu : Eesti Katoliiklaste Häälekandja ; 1934-01, lk. 1-2
