Pühakukskuulutamise Kongregatsioon

Pühaduse määratlemiseks on palju võimalusi. Üks neist on käsitleda pühadust kui inimese elu ühte eeskuju, õigemini, ülimat eeskuju. Seda on Pühakukskuulutamise Kongregatsioon teinud alates 1969. aastast, selle asutamise aastast – pühakute kandidaatide elu läbi uurides, nende elust evangeeliumi otsides, et iga kristlane näeks neid usaldusväärsete ja, mis kõige tähtsam, Kristust jäljendatavate tunnistajatena. Loomulikult enne 1969. aastat oli pühakuks kuulutamine korraldatud paavsti poolt teisel viisil.

Kellegi Pühaks kuulutamise taga on hoolikas, kollektiivne pühendumus, mis võtab aastaid, mõnikord aastakümneid. Keeruline protsess nõuab mitmesuguste pädevustega inimeste osalemist. See pühendumine ei ole vaid ühe kandidaadi kohta uurimistöö tegemine või biograafia koostamine; protsess on nõudlik ja aeganõudev.

Ka väikeses Eesti toimub üks kanoniseerimine – Jumala sulase Eduard Profittlichi S.J. – märterpiiskopi protsess. Täpsem oleks öelda et toimub, õndsakskuulutamine, sest õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamise protsessi esimne etapp. Kuid mis on õndsakskuulutamine ja kuidas Pühakukskuulutamise Kongregatsioon töötab, selgitab Vatikani uudistele kardinal predekt prefekt Kardinal Marcello Semeraro.

 

K: Issand pöördub üleskutsega pühadusele „kõigi Kristusele ustavate poole, olenemata auastmest või staatusest“ (Lumen gentium). Ja ometi on Kirik algusest peale tundnud vajadust tunnustada eeskujulikke tunnistajaid ja „ametlikult“ heaks kiita nende ustavust evangeeliumi sõnumile. Millist rolli mängib selles protsessis Pühakukskuulutamise Kongregatsioon?

Nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletas, on pühadus kindlasti universaalne kutsumus iga inimese jaoks. Kristlasest üksikisiku pühaduse ametliku tunnustamise osas räägime pikast traditsioonist. Tegelikult juba varakult, kui levisid uudised mõnest märtrist või kellestki, kes oli eeskujulikult elanud evangeeliumi järgi, pakuti neid välja kõigi elu eeskujuks ja usklike vajaduste eest eestkostjateks Jumala ees. Kellegi pühakuks kuulutamist reguleerivad erinevad kanoonilised protseduurid ja reeglid. Kuid põhirõhk on sellel: Kirik on alati uskunud, et selle liikmed saavad pühaduse saavutada ning et nad peavad olema tuntud ja avalikuks austamiseks välja pakutud.

Pühakukskuulutamise Kongregatsioon järgib Jumala sulaste õndsaks- ja pühakukskuulutamise korda, abistades piiskoppe uurimisprotsessis seoses ustava katoliiklase – keda tema elu ajal, suremise ajal ja pärast surma peeti kas märtrisurma või oma elu ohverdamise tõttu pühaks – märtrisurma või elu ohverdamise ja imedega. Neid ustavaid katoliiklasi, kelle õndsaks- ja pühakskuulutamine on algatatud, nimetatakse Jumala sulasteks. Igal juhul on alati vaja ehtsat, laialt levinud ja püsivat „pühaduse mainet“ või et kristlik kogukond arvab ühtselt, et nad elasid ausat elu, et nad rakendasid kristlikku voorust ja et nende elu oli olnud olnud viljakas.

K: Teie tegevus nõuab tõesti „meeskonnatööd“, sealhulgas postulaatorite, tunnistajate, konsultantide, teoloogide, akadeemikute, arstide, kardinalide, piiskoppide osalemist. Kui palju inimesi on kaasatud ja kuidas on eri etappide töö üles ehitatud?

1983. aastal kasutusele võetud Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni reguleerivad uued normid lühendasid õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessiks kuluvat aega suuresti. Piisab, kui mõelda näiteks sellele, et varem oli vaja oodata 50 aastat pärast Jumala sulase surma, enne kui hakati uurima tema elu, voorusi või märtrisurma. Täna see nii ei ole. Protsessi pikkus sõltub aga paljudest teguritest: mõned on iseenesest olemuslikud (isiku või ajaloolise perioodi, milles ta elas, keerukus); teised on välised (iga protsessi kallal töötavate isikute tahe, ettevalmistus või kättesaadavus: postulaatorid, välised kaastöötajad, tunnistajad jne).

Igal juhtumil on oma arvud: piiskopkonna faasides ütlusi andvaid tunnistajaid võib olla üsna mitu tosinat. Kaasatud on ka hea hulk teisi inimesi ja spetsialiste. Mis puutub aega, siis igas õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessis on oma etapid: uurimine, tunnistuste võtmine, Positio-de koostamine, teoloogiliste konsultantide ja sõltuvalt põhjusest ajalooliste konsultantide läbiviidud uuring. Siis on vaja aega meditsiiniekspertidega konsulteerimiseks, kui on võimalik uurida paranemise imet. Kui see kõik on lõpule viidud ja iga etapp on olnud positiivne, esitatakse see Kongregatsiooni liikmete, st kardinalide ja piiskoppide korralisele istungile. Kui kogu protsess on lõpule viidud, kuulub viimane sõna Paavstile. Kongregatsiooni prefekt esitab erinevad juhtumid talle heakskiitmiseks.

Juhtumeid on tõesti palju (praegu on käimasolevaid asju Roomas ligi 1500, piiskopkonna tasandil rohkem kui 600). Asjaolu, et mitte kõik neist pole edukad, näitab protsessi tõsidust. See ei tähenda siiski, et need, keda ei pakuta ustavatele austamiseks, ei olnud oma elutunnistuse tõttu eeskujulikud inimesed.

 

K: Kongregatsiooni poolt edendatud õndsaks- ja pühakukskuulutamiste suur arv näitab Kiriku elujõudu igal ajastul. Kui palju on keskmiselt käimasolevaid juhtumeid lõpuni viidud?

 

Viimase viie aastakümne tulemused, mil Kongregatsioon on tegutsenud, ei ole mitte ainult positiivsed, vaid üllatavad. Protsessi lihtsustamine on võimaldanud suurendada ustavatele austamiseks pakutavate inimeste arvu. Nad on pärit igalt mandrilt ja kuuluvad Jumala rahva kõikidesse kategooriatesse.

Nende viiekümne aasta vaimne ja hingeline kasu Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni asutamisest (1969) on ainulaadne: 2020. aasta lõpu seisuga on kokku 3003 õndsaks- ja 1479 pühakskuulutamist. Tavaliselt toimub kuus kaks korralist istungit ja igal istungil uuritakse nelja juhtumit. Seetõttu on igal aastal lõpule viidud juhtumite ligikaudne arv vahemikus 80–90. Nendele ja muudele andmetele pääseb juurde, külastades Kongregatsiooni veebisaiti, mis pakub kõigile lihtsat ja täielikku juurdepääsu kogu Kongregatsiooni ja pühakukskuulutamise protsessi käsitlevale teabele.Siiani sisaldab sait lisaks põhidokumentidele ja väljaannetele enam kui tuhat sissekannet viimase seitsme pontifikaadi õndsate ja pühade kohta, mis on rikastatud piltide, tsitaatide, elulugude, jutluste, väliste linkide ja multimeedia materjalidega.

K: Kas saate lühidalt selgitada rangust „pühakute tehases”, mida järgitakse kandidaadi õndsaks- ja pühakukskuulutamise protsessis?

See väljend (pühakute tehas) võiks isegi toimida, kui seda mõistetakse positiivses tähenduses, see on koht, kus inimesed töötavad, et jõuda pühaduse eeskujuks pakkumist väärivate isikute tõsise ja ausa esitamiseni. Kuigi kandidaatide arv on märkimisväärne, on siiski oluline lisada, et see ei kahjusta Kongregatsiooni täpsust, süvenemist ja autoriteeti.

Alustades jumalarahva tajutud „pühaduse mainest“, läbib uurimine piiskopkonnas oma esimese etapi (protsess on avatud, kogutakse tunnistusi ja dokumente, moodustatakse tribunal koos teoloogia- ja ajalooekspertidega). Kui juhtum jõuab Rooma, määratakse relaator, kes juhendab postulaatorit Positio ettevalmistamisel, milles piiskopkonnas kogutud tõendid sünteesitakse nii, et täpselt rekonstrueerida Jumala sulaste elu ja näidata nende voorusi või märtrisurma, samuti nende mainet pühaduse ja pühaduse märkide osas, mida seejärel uurib rühm teolooge ja „vana juhtumi“ korral (ammu elanud kandidaadi kohta, kellel vahetuid tunnistajaid pole), isegi ajaloolise komisjoni poolt.

Kui nende hääled on positiivsed, esitatakse toimik Kongregatsiooni kardinalide ja piiskoppide edasisele otsustamisele. Kui toimik saab heakskiidu, saab Püha Isa volitada dekreedi väljakuulutamise Jumala sulase kangelaslike vooruste või märtrisurma või elu ohverdamise kohta, kes saab seejärel õndsaks.

Õndsakskuulutamine on pühakukskuulutamist silmas pidades vaheetapp. Kui kandidaat kuulutatakse märtriks, saab ta kohe õndsaks, muidu on vaja Jumala sulase eestpalvele toimunud ime tunnustamist. Üldiselt on see imeline sündmus paranemine, mida peetakse teaduslikult seletamatuks ja mille nii hindab usklikest kui ka mitteusklikest spetsialistidest koosnev meditsiinikomisjon. Kõigepealt väljendavad oma arvamust nende imede kohta ka teoloogilised konsultandid ning seejärel Kongregatsiooni kardinalid ja piiskopid ning Püha Isa annab vastava dekreediga loa.

Kanoniseerimiseks, st selleks, et inimest saaks kuulutada pühakuks, tuleb õndsakskuulutamise järel aset leidnud teine ime omistada õndsa tõhusale eestpalvele.

Kongregatsioon on seega rohkem kui „tehas“, mis pidevalt toodab pühakuid, see on Rooma Kuuria osakond, mis on sajandite pikkuste kogemustega spetsialiseerunud pühakute tunnustamisele ning suure hoolsuse, asjatundlikkuse ja teadusliku rangusega viib edasi protsessi, mis kontrollib, kas ustavate liige elas kõrgel pühaduse astmel, nii et seda saab pakkuda universaalse Kiriku eeskujuks.

K: Apostellikus ekshortatsioonis Gaudete et exsultate räägib Paavst „pühaduse keskklassist“ ja „naaberpühakutest“ . Kuidas saab pühakuid tunnustada ja usklikele kogukonnale eeskujuks tuua?

Gaudete et exsultate on ilus manifest pühakukutse kohta tänapäeva maailmas, sest pühakud näitavad meile võimalusi elada evangeeliumi järgi, mitte ainult need, kes on juba õndsaks või pühakuks kuulutatud, vaid ka need, keda Paavst ise nimetab „naabripühakuteks“, kes elavad meie lähedal ja on „Jumala kohaloleku peegeldajad“: „vanemad, kes kasvatavad oma lapsi tohutu armastusega, mehed ja naised, kes teevad palju tööd oma perekonna ülalpidamiseks, haiged, eakad usklikud, kes ei kaota kunagi oma naeratust“ (nr 7) maailmas, mis ei tea enam, kuidas loota ja on ükskõikne teiste kannatuste ees.

Kiriku jaoks on pühaduse tõendiks just väikesed toimingud, mida tehakse iga päev. „Naabripühakute“ pühadus on see, kuidas elavad iga päev kristlased, kes tunnevad igas maailma otsas Jeesuse armastust ja riskivad oma eluga, arvestamata kunagi omaenda erihuvidega.

Pühakutest saavad kõige edukamad ja ilusamad inimkonna eeskujud. Ekshortatsioonis Gaudete et exsultate kirjutas Paavst, et pühadus näitab „Kiriku kõige ilusamat palet“ (nr 9). Samuti võime tõdeda, et viimastel aastakümnetel on pühakute austamisest saanud taas märkimisväärne osa Kiriku elust, kes tunnustas nende tunnistuse vajadust usklike kogukonna jaoks. Pühakute „kaasaegsus“ ei tulene mitte niivõrd nende kronoloogilisest lähedusest – isegi kui on palju lõpuleviidud või käimasolevaid õndsaks- või pühakukskuulutamis – kui see on tingitud inimesest, kes oli täielik, kirglik inimlikult ja kristlikult, ihaldas üleloomulikku, oli näljas õigluse, Jumala armastuse ja solidaarsuse järele kõigi vendade või õdedega.

K: Uute normidega, mis võeti kasutusele 2016. aastal, soovitas Paavst Franciscus valvsust hüvede haldamise osas ja kulude piiramist juhtumite osas. On olemas ka „solidaarsusfond“ juhtude jaoks, kui kulude katmisel oli raskusi. Kuidas mõjutasid Paavsti näidustused teie „misjonieelarvet“?

Mitmetes aspektides on õndsakskuulutamine keeruline ja üksikasjalik protsess. Sellega kaasnevad teatud kulud, mis on seotud komisjonide tööga, dokumentide trükkimisega, ekspertide koosolekutega (ajaloo- ja teoloogiaeksperdid, kelle ülesanne on dokumentide uurimine, või imede puhul arstid). Osakond on alati tähelepanelik kulude piiramisel, et majanduslik tegur ei saaks olla takistuseks juhtumi edasiliikumisel. Selles mõttes tagavad Püha Isa poolt 2016. aastal heaks kiidetud haldusnormid läbipaistva ja korrapärase halduse. Vähemate ressurssidega juhtumitele loodud Kongregatsiooni hallatav Solidaarsusfond, mida rahastatakse erinevatel viisidel. Uuritakse muid võimalusi nende toetamiseks.

K: Baumani oletatud „voolavas“ ühiskonnas näib pühadus alati olevat valik, mis läheb vastuvoolu. Millised on uued väljakutsed, millega Kongregatsoon seisab silmitsi, et taas pakkuda välja evangeelse radikaalsuse atraktiivsust?

Elame selles „voolavas ühiskonnas“, olles teadlikud võimalustest, aga ka riskidest. Kiriku jaoks ei ole need lõksud usule ja kristluse usutavusele uued. Teise sajandi kristlased pidid juba seisma silmitsi vastuväidetega oma usu vastu Jeesusesse Messiasse; sama asi oli juba tema avaliku elu jooksul ilmnenud, nagu Püha Justin teatas Dialoogis Tryphoga: „Kuid kuidas on võimalik, et Messias on juba saabunud, kui asjad pole muutunud, kui rahu pole veel loodud, kui Iisrael on ikka veel roomlaste orjastatud, kui maailm on sama, mis ta oli varem?“ Kristlased vastasid: „On tõsi, jah, paljud asjad on nii, nagu nad olid enne, need pole muutunud. Kuid kui soovite tõesti vaadata tegelikkust, võite märgata ka uusi, imeliselt erakordseid asju, näiteks kristlaste vendlust, hüvede jagamist, usku, nende julgust tagakiusamise all, rõõmu viletsusest. Näete imelisi asju. Kindlasti ei ole Jumala riik oma lõplikus täiuses veel tulnud. See on tulnud seemnete kujul, kuid see on tõesti tulnud ja kasvab, see areneb kristliku kogukonna keskel.“ Evangeeliumi tähendamissõna järgi on pühakud tõeliselt küpsed seemned, mis kannavad palju vilja.

Põhimõtteliselt on pühadus alati sama, kuid see on ka uus konkreetsetes inimestes, nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletas (Lumen gentium, 41). See omandab märtrites, pühitsetud neitsites, erakutes, munkades, Kiriku pastorites, rahvaste liidrites, kerjusordudes, misjonärides, mõtlejates, koolitajates, sotsiaalse heategevuse pühakutes erinevaid väljendusi. Piisab, kui skaneerida pühakute loetelu nendest viimasest viiekümnest aastast pärast Pühakukskuulutamise Kongregatsiooni asutamist, et näha, kui palju seemneid on küpsenud nõukogult, kes oli juhtinud tähelepanu sellele, et pühadus on universaalne kutsumus ja mitte väheste valitute privileeg. On üks pühadus, mis peegeldab Kristust, kes jätab igale inimesele kordumatu ja isikliku jälje. See on nagu armastus: äärmiselt ainulaadne ja isikupärane.

Mis puutub väljakutsetesse, siis need on Kongregatsiooni jaoks samad, mis Kirikule ja tema kohalolule maailmas.Kirik on uskumise vahend nii usu, sakramentide, karismade objektiivse pühaduse kui ka kristlaste subjektiivse pühaduse tõttu. Seda tunnistatakse apostlite usutunnistuses: „Mina usun … pühade osadusse“, mis tähendab pühaduse vahendite ning pühade meeste ja naiste osadust. Iga pühak edendab kogu Kiriku keha kasvu ja ühtsust. Iga pühak on teadlik, et tema ülesanne on Kiriku misjonitöö. Pühakud on täielikud inimesed, nad elasid inimliku ja kristliku kirega, suure inimliku ja kristliku kirega, nad ihaldasid üleloomulikku, olid näljas õigluse, Jumala armastuse ja solidaarsuse järele iga venna või õega. Kristlased tajuvad intuitiivselt usu usaldusväärsust Jeesus Kristusesse, viidates nii Tema eluloolistele sündmustele kui ka Tema pidevale kohalolekule Kirikus, eriti pühakutes.