Protestant Gustav Adolf Gedat on viimaseil aastail teinud ulatuslikke uurimisreise. Oma raamatus („Was wird aus diesem Afrika?“) ta avaldab kokkuvõtlikult oma vaatluste tulemused sõnadega: „Maailmad võitlevad Aafrika ja tema miljonite mustade inimeste pärast. Islami ja enamluse suurvõimud sirutavad oma käed välja ja tahavad seda maailmajagu vallutada oma ideile . . . Maailmad maadlevad Aafrika pärast. Kristuse kuulutajad aga seisavad nende vahel ja on — lahkhelides.“
Aga mitte ainult misjoneis ei tunneta sügavamalt mõtlevad ristiusulised seda traagikat, mis peitub mitmesuguste erinevate usutunnistuste ebaühtluses. Sellel ebaühtlusel on ka kultuurmail kurbloolisi tulemusi, kuna sealgi ristiusk tunneb end olevat surutud võitlusse moodsa paganlusega ja enamlusega selle mitmesuguste esinemiskujude all. Seda tõsiasja nähes peab ristirahva lõhestamine igat tõsist kristlast muutma rahutuks. Ta peab ristirahva ebaühtlusse suhtuma kui suuresse hädasse ja sügavasse valusse.
Valu lõhenemise pärast.
See valu ristirahva kaotatud ühtluse puhul pole aga mitte uus. Teda võib kõigi heade kristlaste juures nentida juba reformatsiooni päevadest saadik.
Nii kõneleb tõeline kristlik igatsus ristirahva ühtluse järele haaravalt Trienti kirikukogu dokumentidest. Istungil 26. veebruaril 1562 avaldasid kirikukogu isad järgmise otsuse: „Püha sinod soovib tervest südamest kiriku rahu ja anub hardalt Jumala poole selle rahu pärast, et kõik tunnustaksid kõigi ühist ema, kes oma lapsi millaski ei suuda unustada, ja et kõik ühe südamega ja ühe suuga Jumalat Isa kiidaksid ja Jeesust Kristust meie Issandat. Selle meie Jumala ja selle meie Issanda helduse juures manitseme kõiki, kes meiega kiriklikus ühenduses ei ole, leplikkusele ja rahule, meie kutsume neid ja manitseme neid siia tulla, et nad meiega sõlmiksid armastuse lepingu ja tõelise rahu lepingu ühe ja sellesama Lunastaja sees. Peaksid nad järele andma Püha Vaimu manitsevale heale ja mitte kõvaks tegema oma südameid; kui nad ometi ei jätaks tähelepanemata emakiriku kutse ega tõrjuks seda tagasi.“ Ja üks teine kirikukogu otsus on sõnastatud nõnda: „Nagu õrn, muretsev ema igatseb ja ihaldab see püha kogu, et kristliku nime kandjate hulgas poleks lõhesid, et pigemini nende hulgas, nagu nad kõik tunnistavad ühte Jumalat ja Lunastajat, nõnda valitseks ka üks keel, üks usk, üks meelsus. Samal ajal ta loodab, pannes oma usalduse Jumala heldusele, et nad (protestandid) tagasi pöörduvad ühele pühale ja õndsusttoovale ühe usu, ühe lootuse ja ühe armastuse ühtlusele.“
Juba enne seda oli paavst Pius IV. liigutatud sõnadega avaldanud üleskutse ühtluse uuesti jalule seadmiseks. 1560 a. ta saatis paavstliku kammerhärra Franz Commendone ja piiskop Delfini läkitusega saksa katoliiklaste ja protestantide esindajate poole ja manitses ühtluse uuesti jaluleseadmiseks.
5. jaanuaril 156l võimaldati delegatsioonile osavõtt protestantlike vürstide istungist Naumburgis. Delfini seletas vürstidele üldise kirikukogu vajadust ja lõpetas sõnadega:
„Paavst on väga mures õilsa saksa rahva heaolu pärast, sellepärast kutsub ta kõiki vennalikult nõu pidama ja otsustama selle üle, mis kõigile on nii tungiva vajadusega. Protestante ei pea mitte ainult kuulama, vaid neile peab ka kõigis sündsais asjus tähelepanu pööratama. Mis hea ja kiiduväärt on, seda peab lubatama, mida tuleb hukka mõista, see peab kõrvale heidetama, ja, mis kõigile on nii vajaline, lõhe tuleb lõpetada, kiriku ühtlus tuleb jälle jalule seada. Ulatuslikem, kindlaim saade on kõigi käsutuses. Kas vürstid ei suvatseks teha kõik, mis võimalik, et praegust kahetsevat seisukorda jälle korda seada, kuna on juba nii palju arvamisi, nagu on päid ja niipalju usu tunnistusi nagu on doktoreid.“
Siis C o m m e n d o n e võttis sõna ja lisas veel juure:
„Saksamaal usutüli läbi tekkinud segadusi ei saa kas üldse likvideerida, või neid saab lahendada ainult üldise kirikukogu läbi. Seejuures on tegemist usuga, hingede õnnistusega. On aga ka tegemist maise õnne ja heakäekäiguga, sest kus on puudus Kõigekõrgema poolest, puudus aluse poolest usulises asjas, seal varisevad kokku aujärjed ja purunevad riigid.“
Taasühinemise vaim.
See on usu olemuses põhjendatud, et usklikud, Jumalat armastavad inimesed e i tohi olla vaenlased usu pärast. Kõigist vastoludest ja kõigest vaimsest võitlusest hoolimata peab teatud liiki Jumala rahu valitsema kõigi usuliste inimeste sees, nende üle ja nende vahel peab valitsema mingi salajane ühtlus, mida Jumal ise on õnnistanud.
„Aga ärge ka unustage, et te teiste konfessioonidega, seisate samal kristlikul alusel, ja et kõige välise võitluse ja sõdimise juures sellel ühisel lasub teatud Jumala rahu, mis sellele ühisele on rajatud, mida võitlevad leerid peavad austama ning kaitsma ja millest nad peavad lugu pidama.“
Muidugi on selge, et ei saa olla ühtluse vaimu iga hinna eest. Ühtluse tingimuseks peab olema absoluutne tõde. Sellega on antud kõik ühtluse võimalused, kuid ka tema piirid.
Seepärast peab tõearmastuse pärast möönma, et eelkõige katolitsismi ja protestantismi vahel on suured, kuni ristiusu tuumani tungivad vahed. Kus puudub nende lahkuminekute tundmine, seal satutakse kiusatusse valelahkuminekuid konstrueerida. Säärased vale-etteheited aga eraldavad rohkem kui õige, täpne vahede tundmine.
Vahede jaatamisega on antud ka vaimse klaarimise, vaimse võitluse võimalus, jah isegi vajadus. Sellise võitluse siht tohib olla aga ainult üks: aidata tõtt võidule ja end ühendada tões. Aus, avalik võitlus on sellepärast juba ilus samm lepitusele ja sellepärast ta on ka rohkem tervitatav kui üksk. Tähtis on aga see, et võitlust peetaks väärikuse, põhjalikkuse ja tõelise huviga ristiusu vastu. Võitlust võib nõnda heaks kiita, hukka mõista tuleb aga ainult halba võitlusviisi.
Nii tuleb võitlust pidada aupakkumisega muu-usuliste ees.
Kuulsa prantsuse kardinali Lavigerie (surnud 1892. a.) kohta jutustatakse, ta olevat igakord, kui ta oma Alzhiiri piiskopkonnas olevat möödunud mõne mošee ümbrusest, oma vankrist välja tulnud ja jalgsi läinud — aupaklikkusest Jumala ees, keda siin eksimuses kummardati.
Missuguse lugupidamisega peame siis meie seisma oma protestantlike vendade ees, pealegi kui praegu nende ridades näeme nii imetlemisväärset truudust Kristuse vastu. See ei tähenda sugugi mingit ebamäärast, segast sallivust. See pole tee ühtlusele, ta pole isegi kõrvaltee ühtlusele. Aga ühine armastus Kristuse vastu ühendab meid. Praegu on maksvad sõnad:
„Vaheajal elame lootusest, lohutame endid veendega, et ajalugu elik Euroopa arenemisprotsess, mis üheaegselt sotsiaalsel, poliitilisel ja kiriklikul alal meie silmade ees teostub, on kirikliku ühendumise sõprade võimsaks lepinguosaliseks, abimeheks, ja ulatame kõigile kristuseusulistele teiselpool käe ühiseks kaitsevõitluseks meie aja destruktiivsete, hävitavate liikumiste vastu. Sest lugu on tõesti nii, nagu ütleb V. Radowitz: „Meie silmade ees inimvaimud lähevad lahku kahe lipu alla. Ühel lipul Jeesuse Kristuse, Jumala Poja nimi, kuna teise all ühinevad kõik, kellele see nimi on mõttetus või komistuskivi.“ (Kirche und Kirchen, Papsttum und Kirchenstaat, XXXII jj.)
Kahjuks on aga tänapäeval nii mõningaidki veel, kes, selle asemel et teenida kõigi kristlaste lähenemise aadet, tahaksid külvata kibestumist ja vaenlust usutunnistuste vahel. See on kurvastav, kui vähe niisugused inimesed näevad ühiseid kristlikke huvisid, mis praegu nii väga on hädaohus kõigi kukutamiste ja paganlikkude voolude puhul. Peaks ometi järele mõtlema, et meie päevadel usulisel alal palju vähem on tegemist katoliikluse ja protestantismiga kui just ristiusu ja paganlusega. Kui siin-seal mõni luterlane saab katoliiklaseks, võivad need „ristiusulised“ hingerahu hoopis kaotada ja nad ei suuda küllalt vihastada katoliiklaste propaganda üle. Kui aga aasta-aastalt sadu inimesi ristiusust hoopis võõrdub ja langeb moodsa paganluse söödaks, siis see ei anna neile „kristlastele“ mitte mingisugustki põhjust ärrituseks. See näitab ometi, kui vähe siin on ära tuntud kristluse tõelist seisukorda.
Kellel seisukorrast on õige äratundmine, peab möönma, et meie päevil võitlus käib palju vähem katolitismi ja protestantismi pärast kui just ristiusu ja paganluse, ja nimelt kõige hullema paganluse pärast. Sellepärast on tänapäevalgi veel kohased need manitsuse sõnad, mis omalajal väljendati kardinal Diepenbrocki poolt:
„Ärge mürgitage seda kurba haava, mis juba kolme sajandi kestes on puurinud läbi ristirahva ja iga tõelise kristlase südame, ärge mürgitage seda haava uuesti kirgliku võitluse ja ägeda vihapidamise läbi; ärge puistake, teda nõdrameelselt ravida tahtes, fanatismi kõrvetavat põrgukivi tema. sisse ja ärge tooge mineviku varustuskambreist välja käredaks muutunud poleemika roostetanud relvad… Ainult rahus, ainult armastuses on võimalik üksteisest aru saada, ainult üksteisest arusaamises on võimalik saavutada ühtlust, ainult ühtluses õnnistust. . . Selle rahu, selle ühendumise eest palvetab ju katoliku kirik iga päev oma pühimais palveis; kõige õilsamad vaimud on tungivalt seda rõhutanud, väljudes ristiusu ühisest alusest ja püüdes arusaamatuste ja eksituste kõrvaldamise läbi seda lõhet terveks teha. Mis möödunud aegadel pole õnnestunud, see võib, see peab tulevaste aegade ülesandeks jääma. Kõik manitseb sellele suurele tööle. Vaadake ringi! Läheneb suur aeg, avatakse uus pitsat maailmaajaloo raamatus…
Kas suudate rikkalikult õnnistatud voogava lõikuse viljad kaugetelt radadelt koguda Jumala aita, kui lõikajad omavahel üksteisele sirpidega kallale tungivad ja üksteist kägistavad? Jätke kahesilmavahele laimuhääled, vaadake tuhandeile ja tuhandeile hästimõtlejaile ja neile, kes igatsevad tõtt ja rahu, kes rahupalmiga lehvitavad, ja vaadake, unustades vana viha ja mäletades ainult veel vanemat armastust, üksteisele rahuliselt ja selgesti silmadesse. Nii mõnigi palk saab siis pinnuks, nii mõnigi pind udupunktiks …“
Praegu näib olevat veel hoopis teisel määral, kui siis, millal need sõnad üteldi, tund tulnud olevat, kus katoliiklased ja protestandid üksteisele rahuliselt ja selgesti silma vaatama peaksid, „unustades vana viha, ja mõteldes veel vanema armastuse peale.“ Ja see sünnibki, ja juba saab nii mõnigi palk pinnuks ja nii mõnigi pind uduplekiks …”.
Keegi veel elavaist kirjanikest on tööd taasühinemise eest võrrelnud pildiga Gotthardt-tunneli ehitusest. Kui töölised pika, pika vaevarikka töö järele tunneli olid puurinud edasi mõlemalt poolt, ootasid nad tuksuva südamega silmapilku, millal nad pidid kuulma viimaseid vastastikku mõlemalt poolt kostvaid vasaralööke, et siis viimase tormijooksuga viia langemisele lahutava maakihi ja üksteisele käsi ulatada.
Kas meie ei kuule mitte juba nende vasaralööke, kes tahavad leida teed teineteise juure? Millal tuleb see Jumala tund, kus ristirahvas saab olema üks usus ja armastuses, üks ühe kiriku „Una Ecclesia“ rüpes, mis on „per totum orbem in multa membra divisa“ — paljudeks liikmeteks jagatud tervel maakeral? (Cyprianus). Meie ei tea. Küll me aga teame, et Jumala juures pole võimatu ükski asi.
Kiriku Elu, Nr. 1. Jaanuar 1939, VII aastakäik, (1-3).
